Skip to main content

NoWorki tegemised Pallasel

Just ennist lõppes lumesurfi laager Pallasel ja nüüd on paslik aeg ka kõigile huvilistele teada anda, mis me seal tegime ja kas see laager tõepoolest täitis kõiki neid unenäolisi lubadusi, mida Madise artiklist lugeda sai. Usun, et räägin kõigi reisisellide eest, kui ütlen, et tegemist oli 100% õnnestunud üritusega, mis oli lubatust veelgi vahvam.

Pühapäeva hommikul kohtusime patuselt varajasel tunnil sadamas (6:30 tuli juba kohal olla). Jaotusime sõbralikult bussidesse ja reis võiski alata. Madis oli meile organiseerinud hommikusöögibuffee ja kuigi mul oli enne reisu kahtlus, kas ma sellisel kellaajal üldse midagi süüa suudan, õigustas see otsus end üsna pea. Väga mõnus oli restos istuda, liitrite kaupa kohvi juua ja reisisellidega lähemalt tuttavaks saada.

Võib öelda, et 1025 km tundub päris pika maana eriti, kui pead tagaistet jagama veel kahe seltsimehega. Õnneks möödus reis pigem sõbraliku nöögi ja jutuvada saatel, millele aitas kaasa ka tagarea järjest tõusev tuju. Nimelt osutus tagumine rida päris jahedaks istumiskohaks, mida siis raviti soojendavate lonksudega. Ja nii saabusime kohale hilisel öötunnil, kõrgendatud meeleolus. Ajasime korraldaja (vististi) kõige magusamatest unenägudest üles, saime oma võtmed ja pugesime pikema jututa põhku.

Hotelli sain lähemalt vaadata järgmisel hommikul ja peab ütlema, et hotelli stiilis segunevad retromaigulistest toonid, vintage-hipi stiilis tapeet vannitoas, ägedad fotod 50nendate suusatajatest (ainult kampsuniga õues, prrrr) ja nende kama, mida klaasi taga eksponeeriti. Stiilinäitena on pildilt näha hotelli puhkenurgakest koos Mišaga, kellest õhkab surfarlikku laissez-faire‘i ka pool viis hommikul. 😛 Lisaks hubasele õhkkonnale oli ka teenindus tõesti suurepärane, hommiku- ja õhtusöök viisid keele alla ja kokkukogunenud lohetajate seltskond oli enam kui meeldiv. Igal hommikul sai kõht kõvasti täis söödud ja tõepoolest ei tulnud mäel olles nälg kordagi näpistama.

Esimesel päeval ei olnud nähtavus piisavalt hea selleks, et algajad saaksid mäele minna, mistõttu otsustatigi hoopis poolduda – osa seltskonnast läks esimest korda lohedega mägesid vallutama, teine pool otsustas hoopiski Yllase külastamise kasuks, mis oli vaid nii tunniajase sõidu kaugusel. Algajana oli see tõeline komm, sest oli võimalik jalg enne lohe katsumist soojaks sõita. Ekstreemspordile kohaselt ei tulnud puudust ekstreemsetest elamustest – ebaühtlaste tuuletingmuste tõttu sõitis Andreas täie rauaga vastu posti ja, nagu hiljem selgus, hankis endale väga ebahariliku jalaluumurru. Aga nagu mu eelmisest artiklist lugeda sai, siis ekstreemsportlast see ei morjenda – õhtused-hommikused koosistumised hoidsid ka teda tegevuses ja ega töögi jänes ole, et metsa putkab – internet oli hotellis olemas ja nii olid Noworki kontoriks nädal aega Pallase lumised nõlvad.

Järgmisel päeval marssis juba kogu seltskond ühe mehena mäele. Selleks olid surfipoisid meie lahkelt hankinud 16 beebiroosat kelku, neisse õigetele kohtadele augud teinud, et saaksimkelkudele panna oma lohed-lauad ja üles mäele vedada. Lisaks olime kaasa võtnud räätsad, ilma milleta ei oleks see teekond kohe kindlasti nii libedalt näinud. Mitmel päeval sai mööda jalutatud surmväsinud üksiküritajatest, kes igal sammul põlvini lumme vajusid ja iga natukese aja tagant hinge tõmbama pidid. Siinkohal kummardus korraldusmeeskonnale, kellel oli tõepoolest kõik viimse kui detailini läbi mõeldud ja ette valmistatud.

Pallase Harilik Teejooja – bibens pallasiensis

Mäele jõudes kaevasime endale augu lumme, kus sai sõidupausidel tuulevaikses kohas termostega kaasavõetud teed rüübata, jalga puhata ja teiste sooritust nautida. Peab ütlema, et vaated olid tõepoolest hingematvalt kaunid, kui pilved ja lumesadu veidi hajusid, oli näha taamal laiuvaid tundrametsi ja järve, ning kes kunagi on lumelohet sõitmas käinud, oskab ette kujutada, milliste kirevate eksootiliste lindudena nood lume taustal mõjuvad. Kuigi nähtavus oli pea kõigil päevadel pigem kesine, ei hoidnud see oskajamaid tagasi ning ka algajad said harjutada. Sõitjaid oli igal päeval päris palju, kuid enamasti ei olnud vaja karta, et kellelegi jalgu jääd, ning vilunumatele oli saadaval näiliselt lõputul hulgal mägesid-orge, mida lohe abil vallutada. Selleks, et üle kogu maailma kokkutulnud lumesurfarid oleks kohalike olude ja mäesurfi eripäradega paremini kursis, võisid soovijad ühel õhtul kuulata ka kohalike kogenud koolitajate õpetussõnu, kes käisid üle ohud ja võimalused.

Kuigi Pallas asub n-ö keset eimiskit, st, et ei ole baare-pubisid, kuhu õhtul kondama minna, oli õhtuti mõnusaid tegevusi organiseeritud rohkem kui küll. Esiteks muidugi läks suurem osa seltskonnast mäelt tagasi jõudes pea otseteed sauna, kus siis sai soojal saunalaval päevategevused kokku võetud ja kaasavõetud märjukest nauditud. Ukse tagant jäi mulje, et seda nautis eriliselt just kokkutulnud meespere, kes veetsid saunas igal õhtul õlle ja naeru saatel julged tunnikese-poolteist. Lisaks said soovijad osa võtta instagrammivõistlusest, kus igaõhtusel infokoosolekul premeeriti kõige judinaidtekitavamate piltide omanikke. Meie tiimi härrased skoorisid kohe mitu võitu järjest, kõige pretensioonikamat ja (humankickeri vaatenurgast nähtuna) surmapõlgavamat võidutrikki näete allpool pildilt Madise ja Keni esituses. 😉

Õhtuste ürituste järel võisid soovijad restoranis tee või baarist hangitud kangema kraamiga õhtut nautida, istuda sai ka mõnusas kaminasaalis. Füüsilise heaolu tagamiseks korraldati venitustunde ja need, kel oli julgust küsida, said minult ka massaaži. Lisaks sellele kehtib endiselt ütlus: kus surfareid, seal pidu –  mahedaid, suurema koosseisuga koosolemisi korraldati Pallases mitmeid. Kõige mõnusam oli minu arvates kodapidu, mis toimus tundras ühes väikeses onnikeses. Onni keskel oli tulease, millel grilliti vorste ja vahukomme. Võib öelda, et tegemist oli pretsedenditult kõige hubasema õhtuga, mille lõpuks selgus, et seltskonda oli sattunud ka kuldkõrisid – tundrast tulime koju improviseeritud Lapimaa valsi helide saatel 😉

Viimasel päeval valitses ebatavaline tuulevaikus. Kuna aga just sellel päeval Pallase kõrval olevate nõlvade tõstukid tööle pandi, siis läks osa seltskonnast kohalikke nõlvu vallutama, naised aga liikusid Levile lauda sõitma. Reisi lõpu meeleolukaks kontrapunktis oli Levi spa väisamine, kus katsetasime vististi kõiki maailma saunu ja saime kondid järgmise päeva tagasisõiduks üles soojendada. Ega tagasiteegi seiklusteta möödnunud – kuigi jõudsime tagasi varajasema laeva ajaks, ei soostunud IT-süsteem meid laevale laskma ja iroonilisel kombel, kuigi pidime 3 h sadamas parajaks tegema, oleksime ka järgmisest laevast napilt maha jäänud. 😀

Kokkuvõtlikult tuleb nentida, et harmoonilisemat ja mõnusamat seltskonda annab otsida ja kuigi ma ei reisi teps mitte vähe, oli tegu tõepoolesti kõige ägedama üritusega, millel on olnud au osaleda. Suur kniks ja kummardus korraldusmeeskonnale, kes tegi lihtsalt fantastilist tööd ja kellel õnnestus see seltskond muhedikke kokku tuua! Ega siin muud öelda olegi, kui et mina olen tuleval aastal 100% laagris tagasi ja usun, et tuleval aastal vallutavad Eestlased vähemalt poole Pallase hotellist, kui mitte kaks kolmandikku. 😉

 

Lohesurfilaager – parim koht lohesurfi õppimiseks?

Kindlasti on päris mitmed näinud Facebookis ringlemas lohereiside sündmusi ja ehk on käinud peast läbi ka näiliselt hullumeelne mõte – mis oleks siis, kui…

Tihtipeale jääb see plaan erinevate põhjustel toppama, kuna idee võõrale maale ekstreemspordiga tegelema minemisest võib esmapilgul tunduda päris hirmutav. Olles ise algaja, kes on nüüdseks käinud juba kolmel lohereisil ja saanud nii rohkem kui ka vähem teravate surfielamuste osaliseks, jagan mõnda sel teemal tekkinud mõtet.

 

Aga mis siis ikkagi Eestis õppimisel viga on?

Eestis on täiesti võimalik surfama õppida ja suurem osa surfihuvilistest just nii alustabki! Kuid omast kogemusest tean, et see võib olla keerukas ja aeganõudev. Esiteks on enamikel meist olemas töökoht, kust ei saa alati minema jalutada siis, kui tuul puhub. Ja isegi siis, kui see on võimalik, ei lähe nutikas alustaja siiski üksinda randa lohelinde taltsutama, vaid võtab endale õpetaja. Viimastel aastatel on surfihuviliste arv korralikult kasvanud, mis tähendab, et igal koolitajal on mitmeid õpilasi, kelle vahel tuleb neid tuuliseid päevi jagada. Nii võib juhtuda, et saad õppida vaid korra nädalas, vahel isegi harvemin. Seetõttu kulub iga uue koolitustunni alguses omajagu aega eelnevalt õpitu meenutamiseks. Muidugi on meie seas andekaid, kes on juba paaritunnise koolituse järel võimelised iseseisvalt sõitma minema, kuid see pole teps mitte alati nii. Nii võib õppimisperiood venida päris pikaks ja kärsitumatel ind otsa saada. Lisaks, kui sul ei ole näiteks autot (nagu mulgi mitte), siis avastad peagi, et Püünsi, Stroomi, Kakumäe ja Pirita vahel laveerimine võib osutuda logistiliselt keerukaks. Lohelaagri suureks eeliseks ongi, et saad õppida mitu päeva järjest ja tulla Eestisse tagasi juba üsna iseseisva lohetajana, kes ei pea enam õpetajaga koos randa minema ja saab oma surfiaegu mõnusal kombel ise korraldada.

Miks on lohelaagris hea surfama õppida?

Neid põhjuseid on päris palju! Esiteks korraldatakse surfireise kohtadesse, kus tuuletingimused on reeglina väga head ja tuuletu päev on pigem erandlik nähtus. Juba see tähendab, et saad randa minna siis, kui hing ihaldab, ning sa ei sõltu tuulejumala armust või koolitaja graafikust. Lisaks on enamasti tegu armastatud puhkusesihtkohtadega (Tarifa, El Gouna, Brasiilia, Keenia…) ja kuna kohale minnakse nädalaks või kauemaks, ei pea laagriline oma aega jagama töö ja trenni vahel. See omakorda tähendab, et osalejad saavad end jäägitult pühendada lohe õppimisele.

Muidugimõista pakuvad laagri korraldajad osalejatele võimalust võtta surfitunde. Selle asemel, et tööpäevast tund või kaks näpata, avaneb sul võimalus harjutada põhimõtteliselt nii kaua, kui sa vähegi soovid, ja seda suurepärastes tingimustes – koolitaja on sinu jaoks alati olemas. Nii ei pea muretsema, et kahe tunni vahele jääb liiga pikk vahe ja õpitu ununeb. Sõltuvalt algajate arvust on võimalik koolitust võtta ka mõne teise algajaga koos, õppida teineteiselt ja sellega kulutusi vähendada.

Kindlasti tasub silmas pidada, et ka omapäi harjutades ei ole sa laagris kunagi üksi – kogenumad seltsimehed on alati valmis nõu ja jõuga appi tulema, kui midagi peaks viltu minema või ka siis, kui on näha, et näpunäitest oleks kasu.

Aga mis siis kui – tuult ei ole?

Paraku võib ka maailma parimates sihtkohtades juhtuda, et tuult kas pole või siis puhub see ebasoodsast suunast. See ei tähenda kaugeltki, et reis on mokas. Tavaliselt plaanitakse reisi koostades profülaktiliselt ka tuulevabadeks päevadeks tegevusi. El Gounas on näiteks suur kaablipark kus saab lauaoskusi ja trikke lihvida (ja proffe vaadates suud vesistada). Kõigis sihtkohtades on alati võimalik ringi trippida ja kultuuriväärtusi nautida või siis lihtsalt rannas päikest nautida ja joogat teha – võimalusi on rohkem, kui jõuad ära kasutada! 

Aga mis siis kui – midagi juhtub?

Mis seal salata – ka minu jaoks oli võõras riigis haiglasse minek õudusunenägude materjal ning pani seetõttu lohereisi üle tõsiselt järgi mõtlema. Jõudsin järeldusele, et õnnetusi võib juhtuda igal pool (kõik on kuulnud vaprast Pirita rannahoone katuse vallutajast) kuid sellest ei ole põhjust end kohutada lasta: surfiõpetaja ja reisiseltskonna kaassurfarid hoiavad sul valvsa silma peal. Korraldajad on teadlikud sellest, kust arstiabi saada ja enne reisi jagatakse ka nõuandeid sobiva kindlustuse hankimise kohta. Ja kui midagi peakski juhtuma, on sul võimalus paraneda palmi all heas seltskonnas ja mitte kodus nelja seina vahel. Seda tean omast käest. 😉

Aga mis siis kui – ma avastan, et mulle ei meeldigi surfata?

Sellisel juhul – vaata eelmist punkti. Naudi oma puhkust paradiisirannas mõnusas seltskonnas ja tee kõike muud, mida sihtkohas teha annab! Kindlasti saad laagrist uusi sõpru-tuttavaid kes on hea meelega nõus sinuga ringi trippima ja kellega võib lihtsalt mõnusasti aega veeta.

Aga kust ma seda kõike tean?

Alustasin lohesurfiga 2016. aastal ja otsustasin õppimiseks minna El Gounasse. Juhtus nii, et seitsmest päevast kolmel polnud tuult – need päevad veetsin elus esimest korda wake’i proovides ja see pisik on päris kõvasti külge jäänud.

Tundide võtmist jätkasin Eestis, kus sai saatuslikuks just 9-17 töö, auto puudumine ning keerukas logistika – nii jõudsin randa suve jooksul ainult ehk 10 korda. Novembris läksin Brasiiliasse kus kahjuks murdsin esimesel päeval asjade õnnetu kokkulangemise tõttu oma kannaluu, mistõttu sain Brasiilia haiglat külastada (polnud üldse nii hull) ja lihtsalt 2,5 nädalat puhata, rannas vedeleda, venitada ja lugeda. Peab ütlema, et kokkuvõttes oli väga mõnus puhkus. 🙂

Vigastuse tõttu jäi teve 2017. aasta surfihooaeg vahele kuid võtsin asja nüüd uuesti kätte ja käisin Pallases, Lapimaal. Tänu suurepärastele õpetajatele ja vahvale, valvsale seltskonnale olen nüüd juba jõudnud nii kaugele, et julgen üksinda katsetada ja ootan põnevusega Sitsiilia reisi, et võtta kaks nädalat viimast ja saada päris asjalikuks surfariks.

Seega – ära lase ennast kohutada! Omast käest võin öelda, et aktiivsest puhkusest paremat asja ei ole minu meelest maailma loodudki ja taolistelt reisidelt tuled võrreldes reisifirma korraldatud pakettreisidega kümneid kordi rikkamana tagasi. Kui sul tekib veel küsimusi algaja surfari kogemuse kohta surfilaagrites või näiteks minu elamuste kohta Brasiilia haiglas, võid hea meelega näiteks mulle FB-sse kirjutada ja küsida (Yoko Tees). Kui sul tekkis vastupandamatu soov laagrisse minna, siis uus laager Sitsiilias on juba ukse ees – võta julgelt ühendust No Worki tiimiga ja uuri lisa. 🙂

Sitsiilias näeme!

Yoko

No Work Brasiilias – huvitav, mis meil veel juhtuda võib?

Teine päev algas enamuste jaoks üsna varakult. Usinamad noormehed viskasid kiirelt hommikusöögi sisse ja läksid downwindi sõitma eesmärgiga jõuda Cauipe laguuni ja seal veidi siledamat vett nautida – hoolimata headest tuuletingimustest on lained merel siiski päris kõrged ja murdlainetes sõitmine üsna vaevaline tegevus. Aga kohale jõuti sellegipoolest.

Kuyigi pool seltskonnast surfama ei jõudnudki, ei saanud nemadki kurta igava päeva üle. Hommikuseks äratuseks osutus kerge dušš WC-poti loputuskastist, mis oli kogu korteri üle ujutanud. Loputuskasti lappimine oli ikka omaette number ja lõppes ühele lappijatest katkise käega, mille paikamise au omakorda jäeti sellele, kes oma jala eile katki kukkunud oli – tal oli juba päevake aega iseenda peal kätt harjutada.

Vigased ja veidi eelmise õhtu jääknähtude all kannatavad reisisellid otsustasid rentida buggy, millega lõuna paiku downwinderitele järgi minna. (Veel) roosale turistile kohaselt maksti buggy eest alguses korralikult üle, 200 reaali päevas – kui eelmisel aastal oli buggy rendihinnaks päevas kuskil 100 reaali (sealjuures kõigub kurss kohati vahemikus 3,2 – 3,5). Kui meie kõige kogenum reisikaaslane, kellel läheb juba 11. aasta Brasiilias surfamist, kohale jõudis, sai ta muidugi suutäie naerda. Aga tuleb välja, et aastaga on elatustase ja hinnad Cumbucos olulisel määral tõusnud, mistõttu ei õnnestunud temalgi buggy eest soodsamat hinda saada kui 140 reaali päev. Aga asi seegi. Buggysse mahub ette istuma kaks, taha kuni neli või niipalju, kui mahub, surfivarustuse saab panna katusele ja vahel on buggydel ka nöörid olemas, millega pakke kinnitada. Aga midagi tasub siiski ise ka kaasa võtta – igaks juhuks. Pikka maad selle üllitisega kindlasti sõita ei tasu) nagu hiljem omal käel tunda saime), aga lühemate otste jaoks sobib väga hästi.

DCIM100GOPRO
Vot sellised pillid ja veel kaasmaalasi – mahedad mehed Brasiilias

 

 

Laenutada saab neid pm igal tänavanurgal, kus istub alati mõni sõbralik kohalik, kes on valmis hankima mida iganes hing ihaldab. Arvestama peab muidugi sellega, et hoolimata korralikust turistihulgast ei pea keskmine kohalik selle veidra inglise keele õppimist üldsegi mitte vajalikuks. Suhtlemine toimubki käte-jalgade abil ja Google Tranlste on iga hakkajama turisti sõber, kes ei taha kõike oma hotellist orgunnida lasta. Lisaks tuleb valmis olla selleks, et Hose su rahaga jupiks ajaks ära kaob. Enamasti tullakse siiski soovitud kaubaga, meie puhul siis buggyga, tagasi. Aga vahel võib juhtuda, et ei tule ka. C´est la vie!

Kui oli aeg downwinderitele järgi minna, otsustasime buggyga väisata kõigepealt tanklat, mis asus linna keskusest 2 km kaugusel. Vaevu sai pool teed sõidetud, kui buggy otsad andis. Lisaks sellele, et me korralikul üle maksime, saime ka vist kõige loguma buggy mis Cumbucos pakkuda oli – käigud hüppasid pidevalt välja, roolivõimust ja käsipidurist võisime vaid und näha. Juhitavus jätb neil masinatel kõvasti soovida aga hämmastaval kombel võtab sellega rannas välja lausa 80-100 km/h. Juht saab muidugi korraliku trenni!

Õnneks suutsime buggy siiski käima lükata ja jõudsime tanklasse. Selleks ajaks tuli mootorist juba päris kurjakuulutavat kärsanud juhtmete haisu ja selgus, et midagi oligi seal kokku sulanud. Aga laenutus üsna lähedal ja tänu abivalmis kohalikele, kes üks-kaks-kolm laenutuseonu kohale kutsusid, vahetati buggy juhtmed ära nagu niuhti.

Järgmiseks ülesandeks oligi leida üles see laguun, millel sportlikum osa seltskonnast aega viitis. Laguuni ääres on küll võimalik buggysid rentida, kes su pärast koju viivad, kuid see on üsna kallis. Niisiis sättisime end teele, olles millegipärast täiesti veendunud, et peame jõudma laguuni Lagoa do Bananas. Seda kohta ei õnnestunud kuidagi üles leida ja esialgu ei julgenud me ka veel buggyga liivale sõitma minna – viimased remondikogemused olid veel liiga värsked. Teed sai küsitud pea igalt mööduvalt kohalikult kuni üks lõpuks lahkelt pakkus, et 50 reaali eest viib meid vabalt kohale. Kuna pakkumine tundus nii jultunud, otsustasime siiski omal käel ringi tiirutada. Asi lõppes sellega, et jälitasime kõrbes üht autot kuniks tolle juhil hakkas imelik ja ta meile käte-jalgadega selgeks tegi, et oleme valel teel. Kokkuvõttes saime teada, et la Banana laguunis ei sõida ükski terve mõistusega inimene, mistõttu lontsisime linna sööma ja lootsime, et poisid saavad omal käel kohale.

DCIM100GOPRO
Cauipe

Õhtul ootas meid ees veel üks ootamatu kogemus. Otsustasime jälle linnamelu nautima minna ja maabusime lõpuks ühes mõnusas rannaäärses baaris, kus sai mängida lauajalgpalli ja piljardit. Mingi hetk otsustas pool seltskonda edasi sööma minna ja meie jäime baari piljardit mängima. Mõne aja pärast võtsime kampa ka ühe sümpaatse hispaania vanamehe, kes paraku meile pika puuga ära tegi. Mingi hetk kuulsime aga rannast laske ja kõik ülejäänu toimus väga kiiresti – rannast jooksis kohvikusse mitu kohalikku, keda jälitasid relvastatud tegelinskid. Asja tegi hulluks veel see, et üks baari jäänutest oli reisisell, kes pärast oma kukkumist endiselt oma jalale toetada ei saanud, mis muidugi tol hetkel jooksmist ei takistanud. Nii juhtuski, et nägime, kuidas ühele õnnetukesele lasti neli kuuli selga. Kogenuim reisisell lohutas, et tavaliselt sellised tulevahetused, mida tegelikult juhtub täitsa tihti, turiste ei puuduta. Kuidas need temperamentsemad inimesed siis ikka oma pahameelt nt põhjakõrbenud toidu üle väljendada saavad? Aga sellest hoolimata tasub olla ettevaatlik, kuna juhuslik kuul on sama tappev kui sihipäranegi.

Laske kuulsime ka tulevatel päevadel mitmeid kordi, aga seni pole nii lähedalt enam midagi näha saanud ja hoiame pöidlaid, et ei saa kah. Samas on aru saada, et ega see midagi erilist ole, ka kohalikud võimud on vastavalt varustatud – näiteks nägime mingisuguse taktikalise üksuse autot, mis oli kaetud kinnipahteldatud kuuliaukudega. Politseinikud ise tundusid aga hoolimata oma automaatidest, mis olid vaat et sama pikad, kui mehed ise, väga sõbralikud ja veetsid aega tanklas neidudega sõbrustades, kellest ühelgi ei tundunud üldsegi veider võõrustada hambuni relvastatud kaadrit.

img_2574

Ouch…

No Work Brasiilias – 40 h sõitu ja esimese päeva muljed

Umbes 10 600 km ja pea 40h sõitu hiljem oleme siis lõpuks õnnelikult Cumbucosse kohale jõudnud, esimese triibud, trikid ja nii õnnelikud kui ka õnnetumad õhulennud seljataga ja nüüd siis võtame veidi aega,et teha ka teile väikese update’i meie seikluste kohta.

Reis ise algas päris seiklusrohkelt – vaevu jõudsime oma kodinad counteris ära anda kui tuldi ütlema – lennuk hilineb ja millal uus tuleb? No kes seda teab! Pärast nii kümneminutilist närveldamist ja veel pooletunnilist passimist lennujaama kaugemas nurgas (kuna ilmselgelt ajasid meie ärevad näod ka vaese teenindaja veidi närvi) tulid lõplikud head uudised – meie reis võis kahe tunni pärast jätkuda. Amsterdami jõudmine viibis muidugi olulisel määral, aga õnneks ei olnud meie lahkel majutajal selle vastu midagi – tema ootas meid juba kella 1st saadik Amsterdami kesklinnas. 😀

Esimene ots viis meid Varssavisse, mille jooksul üks kaaslastest õnnetul kombel kahe õllepudeli vahel oma iPhone´i katki pillas. See ei takistanud siiski maandumisi tšarterlendude parimate traditsioonide vaimus vastu võtmast – võrdlemisi vindiselt ja suuure aplausiga. 😛

Varssavist edasi lendasime edasi Amsterdami. Kuna sinna jõudsime väga hilja ja väljalend Madridi oli pühapäeva varahommikul, otsustasime ööbida lennujaamas. Katkise telefoniga reisiselli suureks meelehärmiks ei olnud uut telefoni võimalik osta ei Amsterdami lennujaamas ega ka linnas! Aga et meil ikka meeles oleks Madridis telefoniputkade suhtes silmad lahti hoida, tuletas ta meile seda nukrat tõika meelde sagedusega korra paari minuti jooksul. Etterutates võin öelda, et õnnetust reisisellist on saanud õnnelik iPhone 5 omanik! 😀

Kuna mitmed seltsilised olid Amsterdami võlusid ja huvitavamaid kohvikuid päris pikisilmioodanud, tundus mõistlik mitte ööbimiskohtade vahel ringi tiirutama hakata, vaid lennuni jäänud aeg linnapeal surnuks lüüa. Nii veetsimegi aega mõnusas jõulutuledes baaris kuni tuli minna viimase rongi peale.

dsc_0120

Lennujaamas olime kellakeeramise tõttu kohal juba kell 2 ja mitte kell 3, nagu algselt mõtlesime, ja seetõttu otsisime endale kohta, kus lennuni jäänud tunnid maha tiksuda. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen ka varem lennujaamades ööbinud, siis Amsterdami omast ebamugavamat annab ikka otsida! Sellest hoolimata said väsimus (ja joodud klaasikesed ning muud tarbitud rõõmud) meist jagu. Kõige väsinumad reisisellid vajusid ristseliti esimesse nurka maha, selgema pilguga seltsimehed tegid endale pesa toolide taha klaasseina vahele (kus, nagu selgus hiljem, oli eskalaatoritega ülessõitjatel fantastiline vaade unelevatele kaunitaridele). Hommikune äratus oli kahjuks juba kell 5, mil turvamehed (jah, neid oli mitu, ikkagi ohtlikud idaeurooplased ja whatnot) miskipärast pidasid vajalikuks just nimelt meie seltskonda teavitada sellest, et “it´s time to wake up!”.

Aga edasi läksid asjad juba väga kiiresti. Olime viimased, kes oma pakid ära anda said ja võtsime letiteenindajate sõbralikku soovitust “jookske, no nii keskmise kiirusega!” tõsiselt. Jõudsime üsna viimasel hetkel Madridi lennule, ning ka Madridi lennujaama läbisime jooksujalul, v.a. väravatevaheline ots, mille tarvis oli lennujaamas suisa metroo. Aga lõpp hea, kõik hea – jõudsime jällegi viimasel hetkel lennule. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, võis selles napikas jõudmises mh süüdi olla ka Starbucks… aga kohvi peab saama. Ja telefone kah. Järgnevalt ootas meid ees 10 üsna sündmustevaest kuid lennuki kohta väga hea toitlustusega tundi, mis veedeti kas magades või siis lastefilme vaadates. Aga no selleks see puhkus ju ongi!

Rio de Janeirosse jõudes ootas meid ees veel üks ebameeldiv üllatus – nimelt pidime omakohvrid välja võtma ja uuesti check-in’i tegema. Kuna see oli eelmises lennujaamas juba päris kaua võtnud ja boardingu alguseni oli meil napilt tund, olid närvid pingul. Saime ka omal käel veenduda selles, et Brasiillased on väga abivalmis rahvas – kõik püüavad väga sinust aru saada ja sulle midagi seletada, seda ka siis, kui nad su küsimust ei mõista ja sina nende vastust ammugi mitte. Siiski läksid asjad Rios superlibedalt ja olimegi oma viimase sihtkoha poole teel.

Fortalezas pressisime end viiekesti koos varustusega pirukaautosse (loe: taksosse) ja sõit Cumbuco poole võis alata. Pärast mõningast tiirutamist oli ka resort ülesleitud, kohalik unine valvur jalule aetud ja saime end sisse seatud, et puhata ja esimesele surfipäevale energiliselt vastu minna.

Hoolimata hilisest magamaminekust olime tuulejumal Andreasega juba kella 7st üleval ja otsustasime omal käel ringi vaatama minna. Esimesed merevaated võtsid hingetuks ja tuul tahtis samuti jalust lüüa. Tegime kiire tiiru linnale peale, kohtusime puhtjuhuslikult eestimaisete kaassurfaritega, väisasime nende paleed, sõime suurepärast omletti ja avastasime, et valuutat saab vahetada peaaegu iga poodniku juures ja huvitaval kombel ka loheparandustöökojas.

img_2556

Kui kogu seltskond, ka need hilisemad, oli jalad alla ja hommikusöögi sisse saanud, oli aeg lohed üles lasta. Kuigi tuul oli tugev, oli see üpris pagiline ja järsk ning ka lained olid üpris suured, mistõttu oli algus seltskonna kogenematutel kohati üsna raske. Surfipäev jäi ka veidi poolikuks, kuna seltskonna kõige kogenematul surfarihakatisel õnnestus üpris õnnetult kukkuda ja jalg vastikult välja väänata. Nii juhtus, et pärast kukkuja hotelli toimetamist tehti veel vaid mõni sõit. Seevastu kohtuti rannas veel ühe toreda eesti surfariga, kes on siin juba teist aastat ja kes seltskonda õhtul lahkelt mööda linnakest ringi talutas.

Nüüdseks on kõik tibud jälle koju jõudnud ja end magama sättinud. Ootame põnevusega uut päeva!

 

Brasiilia rannad
Brasiilia rannad

 

E-pood sai rattad alla!

Panime e-poele rattad alla ja tõime selle randa. Bussis on olemas kõik, mida üks surfar võib vajada ja kui soojad sügisilmad peaks mingil põhjusel otsa saama, siis olete kõik teretulnud meie bussi riideid vahetama. Bussis on olemas soojendussüsteem ja riietuskabiin. Enam pole põhjust märjal asfaldil või külmal liival varbaid külmetada! Niisiis – näeme rannas! 🙂

 

Õppevideo: kuidas lohet üksi üles viia ja alla võtta

Siit üks hea õppevideo selle kohta, kuidas lohet ise õhku viia ja alla võtta kui peaks juhtuma, et oled üksinda sõitma sattunud. Sealjuures tasub mainida, et üksinda lohe üleslaskmine ei ole kindlasti soovitatav, kuid seda oskust võib siiski vaja minna. Lisaks ei ole lohe üksinda üles- ja allaviimine hea idee kitsaste randade ja väga tugeva tuule puhul, kuna võib tekitada ohtlikke olukordi nii sinu kui ka lohe enda jaoks.

Kohtume Street Mirror Expol!

streetexpo

10. septembril leiab jälle aset muhe tattoo & elustiilimess Street Mirror Expo, mille osalejate ridu täiendab sel aastal ka No Work Surf  Clubi esindus. Lisaks Andrease teemakohaste tätoveeringute imetlemisele saab meie boksis niisama muhedat kalamehelohejuttu ajada, varustusega tutvuda, lihtsalt jalga puhata ja, kui hästi läheb, siis jalapuhkamise kõrvale ka lohesõiduvideosid vaadata. Ja muidugi on mess ise ka vaatamist väärt! Lisainfot ürituse kohta leiab SIIT.

Seega, kui tuul ei puhu, siis kohtume kultuurikatlas!

 

 

Murrame müüte lohesurfi kohta ehk KKK

“Kas mul peab olema palju jõudu, et lohesurfiga tegeleda? Ma ei ole üldse tugev…”

“Kas see asi [lohe] tõmbab mind taevasse? Kardan, et lendan üle majade…”

“Ma olen vist liiga raske või kerge. Lohe ei jõua mind vedada või tõmbab mu pikali.”

“Kas ma saan omal käel õppida? Internetist leiab ju palju materjali…”

“Lohesurfi varustus on kindlasti kallis?!”

Need on küsimused, mida lohesurfi instruktorid kuulevad tihti inimestelt, kes [veel] lohesurfiga ei tegele. Tuleb kohe öelda, et vastus kõigile on EI!

Keegi ei pea olema kõrgelt treenitud, et lohesurfiga tegeleda ning oht üle majade lennata on olematu. Tõepoolest, kunagi olid need küsimused vägagi õigustatud. Teame ju kõik lugu lohesurfarist, kes lendas üle Pirita rannahoone (temaga on kõik korras). Samuti olid lohed 10-15 aastat tagasi äärimiselt algeliste, et mitte öelda olematute turva- ja jõu reguleerimissüsteemidega. Nüüdseks on olukord muutunud.

Lohesurf on kättesaadav ja jõukohane kõigile, kel juurdepääs piisavalt suurele veekogule. Lohede aerodünaamika on massiivselt arenenud. Projekteerimine toimub lennutööstusega võrdsel tasemel – arvutisimulatsioonid, tuuletunneli katsetused jms. Materjalid on absoluutne tipp. Kaasaegsed lohed võimaldavad tõmmet sujuvalt reguleerida, kogu tõmbe hetkega peatada ja vajadusel ka lohe enda küljest vabastada – turvaline. Lohesurf ei vaja palju jõudu ja treenitust, sest lohe tõmbejõud koondub läbi trapetsi sõitja puusadele. See võimaldab kasutada keha raskust vastukaaluna. Käsi on vaja üksnes juhtimiseks, mis on jõukohane kõigile, k.a lastele. Kui varustus on vastavalt kehakaalule ja tuule tugevusele õigesti valitud, ei ole probleemi lohe kontrollimisel.

Lohesurfis ei ole kaal mingi takistus. Kerged sõitjad kasutavad väiksemaid- ning raskemad suuremaid lohesid. Varustuse valik katab sõitjate vajadused kehakaaluga alates 35 kuni 150+ kilogrammi. Õppida võivad lapsed alates 8. eluaastast. Vanimate sõitjate vanus ulatub üle 70. Lohesurf on kõigile!

Instruktori juhendamise ja järelevalve all on õppimine täiesti turvaline. Ei maksa unustada, et tegemist on jätkuvalt ekstreemspordi valdkonda kuuluva tegevusega, kuigi sõna “ekstreem” ei kirjelda seda sporti enam selliselt nagu varem. Nüüd võib rääkida turvalisest harrastamisest ning piisava kogemuse ja tahtmise juures saab lohesurfi ka ekstreemsusteni viia – igaühele oma.

Et mitte seada ohtu ennast ja teisi, on kindlasti mõistlik võtta koolitus rahvusvaheliselt tunnustatud instruktori käest. Ainult nii saad teada selle suurepärase spordi tegelikku sisu – õpid tundma ilmamudeleid ja varustust, hindama riske ning saad kaasa kõik vajalikud oskused iseseisvaks harrastamiseks. Koolitusstandardi ja programmi kohta saab detailset infot www.ikointl.com.

Kindlasti tuleb rääkida ka varustuse hinnast. Lohesurfi varustus ei ole kallis, aga see on suhteline. Ka korralik ja kaasaegne kasutatud varustus on sobiv. Kõik vajaliku ehk lohe, poomi, laua, trapetsi, kalipso, kiivri ja ujuvusvesti on võimalik hankida juba ca 800-900 euro eest või isegi odavamalt. Kui varustus soetatud, läheb vaja ainult tuult ja see on tasuta. Kindlasti on odavam kodusseinte vahel olla. Samas elamus, mida pakub lohesurf, ei ole mõõdetav rahas. Koolituse hind on varustuse kõrval marginaalne ning võimaldab säästa iseõppimisel purunenud varustuse maksumuse. Koolituse jaoks ei pea enda varustust olema, kõik vajaminev on instruktori poolt.

Ootame kõiki huvilisi koolitusele!

Sinu No Work Surf Club

Intervjuu Eesti lohesurfi vabastiili meistrivõistluste võitja, meie ProRideri Martin Kuuspaluga

Laupäeval 28.08.2016 toimusid Pirita rannas Eesti meistrivõistlused lohesurfi vabastiilis (freestyle). Eesti meistriks tõusis meie oma Pro Rider‘i Martin Kuuspaluga. Järgnevalt interjuu ehk värsked emotsioonid võistlustelt.

 

Andreas: Palju õnne! Kuidas ennast tunned?

Martin: Enesetunne on hea. Suutsin saavutada selle aasta eesmärgi ja tulla Eestis esimeseks. Aasta alguses tundus raske ettevõtmine, sest eelmine aasta olin meistrikatel viimane. Seadsin eesmärgi tulla TOP 3 sisse. Poole suve pealt aga tundus areng piisavalt hea, et tulla esimeseks – minu uus eesmärk. Kuna suutsin selle saavutada, siis on ülihea meel.

A. Millised olid tigimused?

M: Tingimused olid täpselt sellised, millega ei ole see aasta veel sõitnud, päris räiged. Ülemine ots oli 18 m/s Pirita mõõtja järgi, üliraske oli. Tundsin puudust väiksemast lohest. Vahepeal võtsin 6se, aga kuna sellega ei olnud harjutanud, siis otustasin 9,5 Maniaci kasuks. Käis ikka väga rämedalt üle. Ma olen ka varem selle lohega ülepurjestuses sõitnud ja sellest kogemusest oli abi. Suutsin heatides basic-trikid ära maanduda. Paljuski jäi planeeritu tegemata, aga ülepurjestusega sain kõrgemale, mis andis ka lisapunkte.

A: Mis trikid tulid?

M: Enamus olid Raley-trikid, kuna rolle ei riskeerinud visata. Ülepurjestusega ei tea, kui kõrgele lohe sind viib ja ühest rollist võib saada mitu rolli ja see võib ohtlik olla. Raley, S-Bend, Raley-to-blind, S-Bend-to-blind, 313, Blind Judge. Ja lainest viskasin 360 – see oli sellise tuulega ära maandumiseks ka üsna turvaline trikk.

A: Kas sa tundsid hirmu sellise ülepurjestusega trikke tehes?

M: Ikka. Adrekas sees ja kukkumised olid hullemad. Kui suure kiiruse pealt läheb kant vette, siis on ohtlikum kui muidu.

A: Mida pead tähtsaks lohe omaduste juures?

M: Pean tähtsaks slacki, mida eriti hästi annab vanakooli C. Lohe ei tohiks olla liiga äkiline, kiire. Et siis, kui handlepassi või gräbi teed, ei tõmbaks kohe luupi. Slack on kõige oluliusem. C-lohe puhul peaks lohe olema 5-liiniline, see on märksa stabiilsem ja hoiab lohe kuju paremini. Poom võiks olla võimalikult lihtne.

A: Mis omadusi ootad laualt?

M: Laud peaks olema kerge. Laual võiks olla grind põhi. Rockerit peaks olema täpselt nii palju, et maandumised on enam-vähem pehmed, aga suudab ka ülestuult minna.

A: Sträpid või buutsad?

M: Kindlasti buutsad. Kui sa tahad ikka areneda wake stiilis, tahad puhast wakestyle´i sõita, siis saapad on põhimõtteliselt ainuke valik. Kui tahad ka muud teha, siis on juba maitse asi.

A: Mida sa soovitad nendele, kes soovivad tõsisemalt wakestyle´i sõitma hakata? Mida harjutada? Millele alguses tähelepanu pöörata?

M: Kõige parem on küsida abi parematelt sõitjatelt, kes vastavat stiili harrastavad. Minu enda puhul on uusi trikke õppides palju aidanud videote vaatamine, samuti loen palju. Soovitan õppida trikipõhiselt.

A: Mis trikkidest võiks alustada?

M: Raley. Edasi läheb juba gräbid, rollid, spinnid. Kui baastrikid on käpas, siis lisada sinna kraade (rotatsiooni). Näiteks maandudes switchi (frontside 180). Sellest järgmine blindi (backside 180).

A: Aitäh sulle!

M: Pole tänu väärt, päris huvitav oli. Üleskutseks kõigile: Eesti wakestyle´i / freestyle´i maastikule oleks vaja rohkem võistlejaid! Siis oleks lõbusam koos sõita ja harjutada. Koos on hea üksteist pushida!

Martin Kuuspalu

Tuuleinfo 29.08 ja edasi

tuuleinfo

 

Viimasel ajal on prognoos palju eksinud. Sama oht ka järgmised päevad.
– E (29.08): Lubab tugevat vihma. Kui üldse, siis sõita saab Katariina flätil.
Lohe suurust tuleks vaadata LIVE mõõtjate järgi. Prognoosid lähevad lahku ja
suur tõenäosus üldse kuivale jääda (või siis kaldal vihma saada 🙂 ).
– T (30.08): Keskmised lohed (Kakumägi, Stroomi, Püünsi).
Edasi vaatame jooksvalt.
Näeme merel! 🙂