Skip to main content

Lohesurf Lääne-Austraalias: Reisijuht, rannad ja blogi

G’day Mate  (kohalik teretamine)

 

Lääne-Austraalia (WA osariik) rannik on veidi üle 12 tuhande km-i pikk ja kohti, kus lohe-, purje või tavasurfi harrastada leidub mitmeil pool. Samuti leidub ägedaid Downwinder (allatuult distants) sõidu võimalusi, mis eriti soovituslik on lainelauaga. Järgnevalt on mul hea meel välja tuua, mõne tuntuma koha, mis on peaaegu sama mõnus kui Viirelaiu surfilaager ja kaasan mõne enda avastatud koha, millega on ka kaasnenud ka meeldejääv seik.
Suvehooaeg on november-märts, kus puhub enamasti lõuna- ja edela termotuuled. Kaasa pigem võtta väiksemad lohed. Lainestiilile tasub võtta kindlasti alates 5m lohed ja twintip-i sõitjatele alates 7m. Naistel üldjuhul tasub võtta 5m-9m lohed. Mida ülevamal pool Perthist Exmouthini, seda palavam, tuulisem ja ka suuremad lained. Ka leidub tuult muul aasta-ajal, sellest lähemalt kirjutan, kui olen kohaliku talvet juba kogenud ja täienduseks leiab blogi lõpus.
Auto valikuks on 2 kuldset teed – 1) osta ja hiljem maha müüa, vaata saidilt Gumtree.com.au, mis on piisavalt elav börs, et sealt otsida ükskõik mida, mis eluks vajalik on. Enne soetamist on soovitav keegi mehhaanilise mõtlemisega kaasata ja õnneks neid Eestlasi Perthis leidub. 2) rentida, nt Apollo, Hertz, Budget või Wicked Campers firma kaudu, kuna autoga kaasneb garantii, kui tee peal midagi juhtuma peaks.
Arvestada võib, et nelivedu tuleb autol kasuks, kuna Austraalias roadtripil ringi reisides on mõni rannaala eraldatud ja ligi pääseb ainult mööda rannajoont- või eraldatud liivateed. Mainin, et paljud saavad ka ilma neliveota hakkama.
Enne kui Hit-the-road, mõtleme kiirelt peas läbi, kas tahame laagerdamis-, kalastamis- ja snorgeldamis varustust ka kaasa võtta. Päike armu ei anna, näole eelistan Zinc-Surf Mud, mis igati parem, kui lihtsalt päikesekreem, mis silma läheb, kui vett saab. Endal surfimüts leiab kasutust juhul, kui päike lõõmab 30-40kraadi lagi pähe. Surfiprillid tuleb hoolega valida, et uduseks ei lähe, kui veepritsmed klaasidele satuvad ja hiljem läbi ei paista. Aga päike on kuum ja ookean on soolane, et alustuseks hea harjuda uute oludega, kui prillid olemas. Mul 3mm kalipso ja shortsid-kalipso särk leiab tihti kasutust, avatud ookean on külm.

Varustus kaasa ja lähme randu avastama:
Perth ja sellest ülesse poole:

1) Woodman Point – kui tihti võib juhtuda, et esimene rand, mille kaardilt välja valid ja hiljem Sul lemmikuks kujuneb ?
Siin on 3 rannaala. Beach 1 – põhiliselt koolitajatele. Beach 2 – tsopine meri. Beach 3 – teeb näo naerule, freestyleritele hästi sobiv offshore tuulega sinine-lagoon flat.
Koht on oma kolme rannaalaga varieeruv ka talviste tormituultega, kui puhub rohkem põhjast.
Beach 3-l tuleb arvestada suvel, et ranna ligidal body-dragimisel tunned kõrvetavaid millimallikaid, mis jätab kerge suriseva tunde. Rannast veidi eemal enam pole nii hull.
Tahan ka välja tuua, et 2018 aasta algus WA-s on toonud rekordarvuliselt palju laua kaotamisi, kus andsin ka oma panuse ühel sessil, kui päike just oli loojumas. Andsin oma laua kaotamisest märku ’Gumtree.com.au’, ’Seabreeze.com.au’ ja facebooki kommuunis ’Perth Kitesurfing Gang’ ning umbes paar nädalat hiljem võeti minuga ühendust, et laud on leitud, mis oli laua kaotamise kohast umbes 20km eemal rannas vastu kive prõmminud

(Woodman Point – Beach 3. Esimene ja ainuke kord kui õnnestus territoorium omapäi ära hallata)

2) Lancelin (120km Perthist) – Main Beach – valge pulberliiv ja sinine lagoon flat. Populaarne surfiüritustega väike vähikalurite linn ja get-away linnavurledele, kes nädalavahetust lähevad veetma. Lancelini lähiümbruses leidub palju kohti kuhu lohetama minna. Näiteks Wedge Island, mille ligipääsemiseks on vaja nelivedu.
Ise olen peatunud surfaritele tuntud Lancelin Lodge –s, ja soovitan, kuna siit saad mõnusa lõõgastuse jahutavas basseinis ja vastu võtavad mõnusad majapidajad. Kui tuult pole, leiab `Sand Dunes` liivamägedes huvitavat tegevust off-roadi, motokrossi ja lumelaua sarnase asja saatel.
Main Beachi juures tooksin välja ühe miinuse, mida kogesin esimesel sessil. Rannast kaugemal on kerged lained ja mõõna ajal läksin lohelauaga lainet võtma, kuniks ühel hetkel laine ees kivid vee alt välja tulid ja seejärel kiirema käiguga ära sai tuldud, mis oli päris napikas. Nii, et Watch-out, Be-careful & Have fun

(Lancelin – Main Beach. Imeilus hipi spot)

                                                                                      (Lancelin – Sand Dunes)

3) Two Rocks (60km) – The Spot – meeldiv lainekoht.
Selle koha teada saamine toimus huvitaval päeval, kui tänaval ringi avastades märkasin alevikus ühte suurt kaarti seinal ning kontori uksest sisse astudes peale teretamist, küsisin, et kus siin surfata saab ? Tuli välja, et tegemist on sõbraliku kinnisvara maakleriga, kes printis välja väikese kaardi ning märkis ära, et kuhu võiks uuristama minna. Sellega seoses võib ära mainida, et surfikultuur on siin piisavalt suur, et infot võib küsida ka nendelt, kes ei ole teemas.
Siin sain ka teada, et Austraallased ise suuremal määral sõidavad lainelauaga. Ja neid, kes trikitavad ja hüppavad teiste läheduses, kutsutakse – dickheadiks


(Two Rocks – The Spot)

 (Two Rocks – Neptune)

4) Leighton Beach – tsopine meri. Linnale üks lähim rand, mis teeb selle ka populaarseks koha valikuks pärast tööaega, mis on justkui kohalik Pirita. Siin rannas tegutseb ka Surf Rescue ja rand ise on üüratult suur, et siia mahub terve armee oma missiooni harjutama

   (Leighton Beach)

5) Applecross, Swan River – linna keskelt läbiv voolav jõgi ning koht, kus pikalt madalik ja annab koolitajatele kergeid tingimusi, kui välja arvata olematu rannariba, kuhu palju lohesi korraga ei mahu.

(Applecross – Swan River)

6) Geraldton (450km) – Coronation Beach – tsopine, lained ja flat. Kui otsime ‘maailma ühte tuuliseimat kohta’, siis siin see on. Ideaalne koht, kus lähistel saab ka hasarti tunda downwinderit tehes või vasaku jalaga lainekickerit.
Tsopine meri eespool ja lained tagapool, mis teeb selle koha lainestiilis algajale ideaalseks tingimuseks, kuna kerge on lauda taastada, ilma, et liiga palju oled allatuult ranna lähedale liikunud. Ranna vasakul pool on purjesurfarite ala. Kui sellest alast läbi minna, leiab hea flati aga trikk on selles, et kivikari on merepõhjas ja pigem tuleb tõusu ajal minna. Laagerdada saab otse rannas ja vett tuleb kaasa varuda.
Siin on ka WA ainuke surfipoe/kooli äri, mis asub otse rannas. KiteWest korraldab erinevaid off-road tuure, võimalus ka ööbimisega ning pakub lohe-,surfi- ja Sup varustuse renti ja koolitust. Töötasin siin 6 nädalat instruktorina ja aitasin kaasa erinevates tegemistes

(Coronation Beach, Pilt by Macho, vaateterrassilt, koht, kus telefonile levi leiab)

7) Denham (820km) – Shark Bay – Little & Big Lagoon – paljude lemmik flat ja tsopine. Big Lagoonile ligi pääsemiseks läheb vaja nelivedu autol, ja asub kuskil ~20km Denhamist.
Samal ajal, kui lagoonis surfad, kohtad suure tõenäosusega delfiine ja raisi, mis merepõhjas liiguvad. Siin leiab ka kena laagerdamis koha, kuhu võib pikemaks jääda ja tuleb jällegi varuda vett kaasa

 

 

 

 

 

 

 

 

 

(Shark Bay – Big Lagoon) 

 

 

  (Shark Bay – Small Lagoon)

(Welcome To Denham – Shark Bay)

8) Exmouth (1250km) – Town Beach, Craveyards, Sandy Bay – türkiissinine vesi ja valgeliiva rand. Kilpkonna aktsioon. Minu teada, Perthist ülesse on see kaugeim koht lääne rannikul, kus lohetamas käiakse ja siin tasub käia kuskil enne suve algust August-November, siis kliima on veel talutav

(Exmouth – Sandy Bay oktoobris)

9) Rockingham – Safety Bay ’The Pond’ – linna lähistel pole paremat flati, mis teeb selle väga populaarseks ja tihti peale väga hõivatud kohaks. Aeg ajalt toimuvad ka freestylerite võistlused.
Ranna paremal pool oleva jahtklubi lähedalt, saab minna lohega Penquini saare poole

(Safety Bay, The Pond)

10) Põhja-Perth, Swanbourne, Scarborough, Trigg – lained ja tsopine. Linna parim downwinderi koht. Ei ole nii suured lained, kui läänekalda ülevamal pool või nagu lõunas asuv Margaret Riveris. Rajoon on kena ja glamuurne ning meenutab Bondi Beach, Sydneys.
Samuti tegutseb siin Surf Rescue ja leiab võimaluse rentida lainelauda hommikuseks surfamiseks

(Scarborough Beach)

Lisaks: Mereelukad´ ja hirm
Alguses, veespordi eesmärgiga seiklejal ja värskelt Austraalia merevettesse saabunuil, tuleb olla vastamisi nö ´haihirmuga’. ja lohutuseks võin kinnitada, et haisi tõesti liigub. Haide liikumisi saab ka jälgida nt facebookis ’Shark Report’ lehel, kus antakse jooksvalt märku, kui miskit nähtud ja rannale ohtlikult lähedal terves Austraalias.
Lohutuseks toon ka välja, et esiteks on ohutum lohetada koos teistega, see pidavat nad eemale peletama. Teiseks, reaalselt toimub rünnakuid aasta peale 5x terves Austraalias, mis on alaliselt suurem kui terve Euoopa. Kolmandaks on selline väide, et kalu, millest toituvad, on ka meres piisavalt.
NB!: ilmselgelt verise haavaga ei tasu meres pikemalt ulpida, mis hai ligi meelitab.
Leidub ka muid ohtlike mereelukaid, nt Water Stingers/Jellyfish ehk millimallikad erineval kujul, mis kõrvetavad ja mõni üksik võib olla ka eluohtlik. Kõrvetust aitab leevendada äädikas. Veel on ka ohtlike kaheksajalgseid ´Blue-Ringed-Octopus´ ja Austraalia ülevamal pool on koledad ja mürgised ´Stone-Fish´, mis ilmselt rohkem merepõhjas pesitsevad.

Austraalia vetes leidub ka palju toredaid ja ohutuid mereelukaid. Olen saanud mitmeid päevi kirja, kus surfi ajal ilmuvad veepinnale, kas delfiinid või merekilpkonnad.
Meenutame, et lohesurf annab rohkem, kui võtab ja muudame hirmu elevuseks

Täienduseks: Välishooaeg, ehk Talvehooaja tormituuled
Pärast märtsi hakkab tuul hõredamaks jääma ning tuulesuunad on erinevad. Olemas olev tuul, kas väga lahja (suured lohed ja foilid kapist välja) või teisel juhul, kus 1-2 nädala jooksul saab paari-3 päevase tsüklina eriti tugevaid ja magusaid tormituuli maitsta, mis mütsi peast puhuvad. Tavaliselt esimesel päeval puhub loodest, siis parema jala kikkerid ja teisel-kolmandal päeval pöörab edelasse, siis vasaku jalakikkerid. Talvel on küll vähem tuulepäevi, aga kes kutsub ennast ’Big-Air’ ja ’Storm chaser’ ei pea enam kaugemale otsima minema, kui selleks piisab Perth ja selle ümbrus. Paaril korral on juhtunud, kui vihmapilv läheneb, siis 9m lohega ei ole suutnud vastu hakata ja olen lohisenud allatuult, peaaegu isegi quick-releasi kasutama pidanud. Üldjuhul talvel tormituultega Perthis leidub surfi, kas Cottesloes, kus suured laine kikkerid või Woodman Point, kus leiab mingeid kikkereid, flati ja tsopist merd. Neid kohti muidugi veel, nii Perthis ja veel allapoole minnes, kuhu ise jõudnud pole veel lohega, on nt Bunbury, Margaret River, Augusta või Albany.
Ning kui puhub kirre-idatuul ehk maatuul, siis tasub minna Swan River, Point Walters


(Swan River, Point Walters)

Talvel on lained suuremad ning hommiku varatundidel saab ka tava lainesurfi hästi harrastada. Austraalia talvisel ajal mai-oktoober laksab tuult idakaldal Queenslandi osariigis ning rohkem ülevamal pool– nt Bowen, üks tuuliseim, kus rannas peaks veel tegutsema üks lohekool/pood rannas, ja krokodilli-riik Cairns, millega kaasneb ka öömelu

Tänan lugemast

Näeme rannas ja reisil ! ! !

Robert

Esimest korda foiliga vees- super lihtne!

Hüdrofoil lohesurfi lauad inimkeeli lihtsalt foilid on ringi liikunud juba pikemat aega ja videost tundub sellega sõitmine super fun tegevus. Kahjuks jääb mulje videodest ja esimeste kogemuste kohta lugedes internetist, et selle õppimine võtab palju aega ja on keeruline. Igastahes oli täpselt selline info mul miskipärast, niiet suhtusin foiliga sõitmisesse pessimistlikult.

Paar nädalat tagasi maandus meie poes esimene foil meie jaoks- Cabrinha Double Agent 145cm, koos 40cm ja 85cm mastidega. Lühidalt siis tegemist surf skate lauaga, millele käib hüdrofoil alla. Mastid võtsime kahe erineva pikkusega, sest lühikese mastiga on alguses kergem õppida. Nagu nüüd aru olen saanud, siis on tehtud väga algaja sõbralik freeride foil Cabrinha poolt.

Esimeseks proovimiseks olin juba ammu mõelnud, et Dirhami sadam on ideaalne koht. Saab mööda kallast ülestuult kõndida, läheb järsku sügavaks ja ongi sügav, ei pea kartma, et kivisse sõidad sadamaalas. Ja muidugi FLÄT 🙂 Tuul oli kuskil 7m/s, puhangud 10m/s, piisavalt, et 12m lohega ja twintipiga 7m hüppeid teha ja trikke harjutada. Suure ohhoo-ga ikkagi peale ei tormanud, kuna kujutasin ette kuidas ma 2h vees ennast solgutan ja vastu uimesi ära peksan. Laur läks siis esimesena peale ja kõrvalt vaadates tundus see kõik lihtne ja ilus, aga eeldasin, et Laur on ikkagi lainelauaga niipalju sõitnud, et tal ilmselt suured eelised. Lõpuks siis panin GoPro ujuvsillale seisma ja võtsin Laurilt foili üle.

Vaatamata sellele, et olin süvendanud endale, et see tegevus saab väga keeruline olema, see seda ei olnud. Hopsti lauale ja minek. Tunne oli mõnus. Foiliga saad ilusasti sõita nii, et laud on koguaeg vees, hoides raskuse esijalal. Nüüd kui hakkad raskust vaikselt tagumisele jalale panema tuleb laud veest välja. Kui paned liiga palju raskust tagumisele jalale tuleb alumine uim veest välja, võtab õhumulli uime alla ja kukud lauaga veepeale tagasi. Sellepärast ongi lühike uim õppimiseks parem, et kui õhumulli alla võtab kukud ainult 40cm mitte 85cm. Ja lõpuks ongi foiliga sõitmine, leidmine selle tasakaalu koha ja seda natukene reguleerides koguaeg. Kui lohe tõmme on tugevam või kiirus kasvab, peab ühtlaselt ka raskust esijalale rohkem panema, sest foil tahab hooga veest välja lennata. Kõike seda on lihtsam alguses teha siledal veel. Nii kui sadamakai tagant välja sõidsin ja esimene laine tuli, tuli kohe uim veest välja. Lainete vahel on parem pika mastiga, sest siis sul on reguleerimisruumi ja aega rohkem.

Triibutama mõlemas suunas sain kohe. Ümberpööramiseks tõin lohe 12ne peale, vajusin vette ja keerasin laua ümber. 10 minutit hiljem sain juba paar puhast sõitu, kus uim enam veest välja ei tulnud. 15 min hiljem pöörasin juba allatuult ümber, ilma et oleks vette kukkunud ja sõidsin towsideis. 20 minutit hiljem mõtlesin, et väga äge oleks nüüd suur mast alla kruvida, seda aga kaasas polnud 🙂 Kukkudes tuleb alati teadlik olla, et uimede ja masti otsa kukkuda ei taha, niiet lihtsam on ennast alati eemale visata ja laua juurde mitte tõmblema jääda.

Julgustan teid kõiki foili proovima, sest see oli tõesti mega kogemus, hõljud vee kohal ja ainukene hääl on tuul, mis viliseb vastu loheliine. GoPro oli kahjuks tühja akuga, niiet ainult esimest 7 minutit filmis. Kvaliteet kehv, kuna ujuvkai oli minust väga kaugel. Igastahes, on seal näha mu esimene triip ja teine paar minutit hiljem.

Tuult!

Madis

 

NoWorki tegemised Pallasel

Just ennist lõppes lumesurfi laager Pallasel ja nüüd on paslik aeg ka kõigile huvilistele teada anda, mis me seal tegime ja kas see laager tõepoolest täitis kõiki neid unenäolisi lubadusi, mida Madise artiklist lugeda sai. Usun, et räägin kõigi reisisellide eest, kui ütlen, et tegemist oli 100% õnnestunud üritusega, mis oli lubatust veelgi vahvam.

Pühapäeva hommikul kohtusime patuselt varajasel tunnil sadamas (6:30 tuli juba kohal olla). Jaotusime sõbralikult bussidesse ja reis võiski alata. Madis oli meile organiseerinud hommikusöögibuffee ja kuigi mul oli enne reisu kahtlus, kas ma sellisel kellaajal üldse midagi süüa suudan, õigustas see otsus end üsna pea. Väga mõnus oli restos istuda, liitrite kaupa kohvi juua ja reisisellidega lähemalt tuttavaks saada.

Võib öelda, et 1025 km tundub päris pika maana eriti, kui pead tagaistet jagama veel kahe seltsimehega. Õnneks möödus reis pigem sõbraliku nöögi ja jutuvada saatel, millele aitas kaasa ka tagarea järjest tõusev tuju. Nimelt osutus tagumine rida päris jahedaks istumiskohaks, mida siis raviti soojendavate lonksudega. Ja nii saabusime kohale hilisel öötunnil, kõrgendatud meeleolus. Ajasime korraldaja (vististi) kõige magusamatest unenägudest üles, saime oma võtmed ja pugesime pikema jututa põhku.

Hotelli sain lähemalt vaadata järgmisel hommikul ja peab ütlema, et hotelli stiilis segunevad retromaigulistest toonid, vintage-hipi stiilis tapeet vannitoas, ägedad fotod 50nendate suusatajatest (ainult kampsuniga õues, prrrr) ja nende kama, mida klaasi taga eksponeeriti. Stiilinäitena on pildilt näha hotelli puhkenurgakest koos Mišaga, kellest õhkab surfarlikku laissez-faire‘i ka pool viis hommikul. 😛 Lisaks hubasele õhkkonnale oli ka teenindus tõesti suurepärane, hommiku- ja õhtusöök viisid keele alla ja kokkukogunenud lohetajate seltskond oli enam kui meeldiv. Igal hommikul sai kõht kõvasti täis söödud ja tõepoolest ei tulnud mäel olles nälg kordagi näpistama.

Esimesel päeval ei olnud nähtavus piisavalt hea selleks, et algajad saaksid mäele minna, mistõttu otsustatigi hoopis poolduda – osa seltskonnast läks esimest korda lohedega mägesid vallutama, teine pool otsustas hoopiski Yllase külastamise kasuks, mis oli vaid nii tunniajase sõidu kaugusel. Algajana oli see tõeline komm, sest oli võimalik jalg enne lohe katsumist soojaks sõita. Ekstreemspordile kohaselt ei tulnud puudust ekstreemsetest elamustest – ebaühtlaste tuuletingmuste tõttu sõitis Andreas täie rauaga vastu posti ja, nagu hiljem selgus, hankis endale väga ebahariliku jalaluumurru. Aga nagu mu eelmisest artiklist lugeda sai, siis ekstreemsportlast see ei morjenda – õhtused-hommikused koosistumised hoidsid ka teda tegevuses ja ega töögi jänes ole, et metsa putkab – internet oli hotellis olemas ja nii olid Noworki kontoriks nädal aega Pallase lumised nõlvad.

Järgmisel päeval marssis juba kogu seltskond ühe mehena mäele. Selleks olid surfipoisid meie lahkelt hankinud 16 beebiroosat kelku, neisse õigetele kohtadele augud teinud, et saaksimkelkudele panna oma lohed-lauad ja üles mäele vedada. Lisaks olime kaasa võtnud räätsad, ilma milleta ei oleks see teekond kohe kindlasti nii libedalt näinud. Mitmel päeval sai mööda jalutatud surmväsinud üksiküritajatest, kes igal sammul põlvini lumme vajusid ja iga natukese aja tagant hinge tõmbama pidid. Siinkohal kummardus korraldusmeeskonnale, kellel oli tõepoolest kõik viimse kui detailini läbi mõeldud ja ette valmistatud.

Pallase Harilik Teejooja – bibens pallasiensis

Mäele jõudes kaevasime endale augu lumme, kus sai sõidupausidel tuulevaikses kohas termostega kaasavõetud teed rüübata, jalga puhata ja teiste sooritust nautida. Peab ütlema, et vaated olid tõepoolest hingematvalt kaunid, kui pilved ja lumesadu veidi hajusid, oli näha taamal laiuvaid tundrametsi ja järve, ning kes kunagi on lumelohet sõitmas käinud, oskab ette kujutada, milliste kirevate eksootiliste lindudena nood lume taustal mõjuvad. Kuigi nähtavus oli pea kõigil päevadel pigem kesine, ei hoidnud see oskajamaid tagasi ning ka algajad said harjutada. Sõitjaid oli igal päeval päris palju, kuid enamasti ei olnud vaja karta, et kellelegi jalgu jääd, ning vilunumatele oli saadaval näiliselt lõputul hulgal mägesid-orge, mida lohe abil vallutada. Selleks, et üle kogu maailma kokkutulnud lumesurfarid oleks kohalike olude ja mäesurfi eripäradega paremini kursis, võisid soovijad ühel õhtul kuulata ka kohalike kogenud koolitajate õpetussõnu, kes käisid üle ohud ja võimalused.

Kuigi Pallas asub n-ö keset eimiskit, st, et ei ole baare-pubisid, kuhu õhtul kondama minna, oli õhtuti mõnusaid tegevusi organiseeritud rohkem kui küll. Esiteks muidugi läks suurem osa seltskonnast mäelt tagasi jõudes pea otseteed sauna, kus siis sai soojal saunalaval päevategevused kokku võetud ja kaasavõetud märjukest nauditud. Ukse tagant jäi mulje, et seda nautis eriliselt just kokkutulnud meespere, kes veetsid saunas igal õhtul õlle ja naeru saatel julged tunnikese-poolteist. Lisaks said soovijad osa võtta instagrammivõistlusest, kus igaõhtusel infokoosolekul premeeriti kõige judinaidtekitavamate piltide omanikke. Meie tiimi härrased skoorisid kohe mitu võitu järjest, kõige pretensioonikamat ja (humankickeri vaatenurgast nähtuna) surmapõlgavamat võidutrikki näete allpool pildilt Madise ja Keni esituses. 😉

Õhtuste ürituste järel võisid soovijad restoranis tee või baarist hangitud kangema kraamiga õhtut nautida, istuda sai ka mõnusas kaminasaalis. Füüsilise heaolu tagamiseks korraldati venitustunde ja need, kel oli julgust küsida, said minult ka massaaži. Lisaks sellele kehtib endiselt ütlus: kus surfareid, seal pidu –  mahedaid, suurema koosseisuga koosolemisi korraldati Pallases mitmeid. Kõige mõnusam oli minu arvates kodapidu, mis toimus tundras ühes väikeses onnikeses. Onni keskel oli tulease, millel grilliti vorste ja vahukomme. Võib öelda, et tegemist oli pretsedenditult kõige hubasema õhtuga, mille lõpuks selgus, et seltskonda oli sattunud ka kuldkõrisid – tundrast tulime koju improviseeritud Lapimaa valsi helide saatel 😉

Viimasel päeval valitses ebatavaline tuulevaikus. Kuna aga just sellel päeval Pallase kõrval olevate nõlvade tõstukid tööle pandi, siis läks osa seltskonnast kohalikke nõlvu vallutama, naised aga liikusid Levile lauda sõitma. Reisi lõpu meeleolukaks kontrapunktis oli Levi spa väisamine, kus katsetasime vististi kõiki maailma saunu ja saime kondid järgmise päeva tagasisõiduks üles soojendada. Ega tagasiteegi seiklusteta möödnunud – kuigi jõudsime tagasi varajasema laeva ajaks, ei soostunud IT-süsteem meid laevale laskma ja iroonilisel kombel, kuigi pidime 3 h sadamas parajaks tegema, oleksime ka järgmisest laevast napilt maha jäänud. 😀

Kokkuvõtlikult tuleb nentida, et harmoonilisemat ja mõnusamat seltskonda annab otsida ja kuigi ma ei reisi teps mitte vähe, oli tegu tõepoolesti kõige ägedama üritusega, millel on olnud au osaleda. Suur kniks ja kummardus korraldusmeeskonnale, kes tegi lihtsalt fantastilist tööd ja kellel õnnestus see seltskond muhedikke kokku tuua! Ega siin muud öelda olegi, kui et mina olen tuleval aastal 100% laagris tagasi ja usun, et tuleval aastal vallutavad Eestlased vähemalt poole Pallase hotellist, kui mitte kaks kolmandikku. 😉

 

Lohesurfilaager – parim koht lohesurfi õppimiseks?

Kindlasti on päris mitmed näinud Facebookis ringlemas lohereiside sündmusi ja ehk on käinud peast läbi ka näiliselt hullumeelne mõte – mis oleks siis, kui…

Tihtipeale jääb see plaan erinevate põhjustel toppama, kuna idee võõrale maale ekstreemspordiga tegelema minemisest võib esmapilgul tunduda päris hirmutav. Olles ise algaja, kes on nüüdseks käinud juba kolmel lohereisil ja saanud nii rohkem kui ka vähem teravate surfielamuste osaliseks, jagan mõnda sel teemal tekkinud mõtet.

 

Aga mis siis ikkagi Eestis õppimisel viga on?

Eestis on täiesti võimalik surfama õppida ja suurem osa surfihuvilistest just nii alustabki! Kuid omast kogemusest tean, et see võib olla keerukas ja aeganõudev. Esiteks on enamikel meist olemas töökoht, kust ei saa alati minema jalutada siis, kui tuul puhub. Ja isegi siis, kui see on võimalik, ei lähe nutikas alustaja siiski üksinda randa lohelinde taltsutama, vaid võtab endale õpetaja. Viimastel aastatel on surfihuviliste arv korralikult kasvanud, mis tähendab, et igal koolitajal on mitmeid õpilasi, kelle vahel tuleb neid tuuliseid päevi jagada. Nii võib juhtuda, et saad õppida vaid korra nädalas, vahel isegi harvemin. Seetõttu kulub iga uue koolitustunni alguses omajagu aega eelnevalt õpitu meenutamiseks. Muidugi on meie seas andekaid, kes on juba paaritunnise koolituse järel võimelised iseseisvalt sõitma minema, kuid see pole teps mitte alati nii. Nii võib õppimisperiood venida päris pikaks ja kärsitumatel ind otsa saada. Lisaks, kui sul ei ole näiteks autot (nagu mulgi mitte), siis avastad peagi, et Püünsi, Stroomi, Kakumäe ja Pirita vahel laveerimine võib osutuda logistiliselt keerukaks. Lohelaagri suureks eeliseks ongi, et saad õppida mitu päeva järjest ja tulla Eestisse tagasi juba üsna iseseisva lohetajana, kes ei pea enam õpetajaga koos randa minema ja saab oma surfiaegu mõnusal kombel ise korraldada.

Miks on lohelaagris hea surfama õppida?

Neid põhjuseid on päris palju! Esiteks korraldatakse surfireise kohtadesse, kus tuuletingimused on reeglina väga head ja tuuletu päev on pigem erandlik nähtus. Juba see tähendab, et saad randa minna siis, kui hing ihaldab, ning sa ei sõltu tuulejumala armust või koolitaja graafikust. Lisaks on enamasti tegu armastatud puhkusesihtkohtadega (Tarifa, El Gouna, Brasiilia, Keenia…) ja kuna kohale minnakse nädalaks või kauemaks, ei pea laagriline oma aega jagama töö ja trenni vahel. See omakorda tähendab, et osalejad saavad end jäägitult pühendada lohe õppimisele.

Muidugimõista pakuvad laagri korraldajad osalejatele võimalust võtta surfitunde. Selle asemel, et tööpäevast tund või kaks näpata, avaneb sul võimalus harjutada põhimõtteliselt nii kaua, kui sa vähegi soovid, ja seda suurepärastes tingimustes – koolitaja on sinu jaoks alati olemas. Nii ei pea muretsema, et kahe tunni vahele jääb liiga pikk vahe ja õpitu ununeb. Sõltuvalt algajate arvust on võimalik koolitust võtta ka mõne teise algajaga koos, õppida teineteiselt ja sellega kulutusi vähendada.

Kindlasti tasub silmas pidada, et ka omapäi harjutades ei ole sa laagris kunagi üksi – kogenumad seltsimehed on alati valmis nõu ja jõuga appi tulema, kui midagi peaks viltu minema või ka siis, kui on näha, et näpunäitest oleks kasu.

Aga mis siis kui – tuult ei ole?

Paraku võib ka maailma parimates sihtkohtades juhtuda, et tuult kas pole või siis puhub see ebasoodsast suunast. See ei tähenda kaugeltki, et reis on mokas. Tavaliselt plaanitakse reisi koostades profülaktiliselt ka tuulevabadeks päevadeks tegevusi. El Gounas on näiteks suur kaablipark kus saab lauaoskusi ja trikke lihvida (ja proffe vaadates suud vesistada). Kõigis sihtkohtades on alati võimalik ringi trippida ja kultuuriväärtusi nautida või siis lihtsalt rannas päikest nautida ja joogat teha – võimalusi on rohkem, kui jõuad ära kasutada! 

Aga mis siis kui – midagi juhtub?

Mis seal salata – ka minu jaoks oli võõras riigis haiglasse minek õudusunenägude materjal ning pani seetõttu lohereisi üle tõsiselt järgi mõtlema. Jõudsin järeldusele, et õnnetusi võib juhtuda igal pool (kõik on kuulnud vaprast Pirita rannahoone katuse vallutajast) kuid sellest ei ole põhjust end kohutada lasta: surfiõpetaja ja reisiseltskonna kaassurfarid hoiavad sul valvsa silma peal. Korraldajad on teadlikud sellest, kust arstiabi saada ja enne reisi jagatakse ka nõuandeid sobiva kindlustuse hankimise kohta. Ja kui midagi peakski juhtuma, on sul võimalus paraneda palmi all heas seltskonnas ja mitte kodus nelja seina vahel. Seda tean omast käest. 😉

Aga mis siis kui – ma avastan, et mulle ei meeldigi surfata?

Sellisel juhul – vaata eelmist punkti. Naudi oma puhkust paradiisirannas mõnusas seltskonnas ja tee kõike muud, mida sihtkohas teha annab! Kindlasti saad laagrist uusi sõpru-tuttavaid kes on hea meelega nõus sinuga ringi trippima ja kellega võib lihtsalt mõnusasti aega veeta.

Aga kust ma seda kõike tean?

Alustasin lohesurfiga 2016. aastal ja otsustasin õppimiseks minna El Gounasse. Juhtus nii, et seitsmest päevast kolmel polnud tuult – need päevad veetsin elus esimest korda wake’i proovides ja see pisik on päris kõvasti külge jäänud.

Tundide võtmist jätkasin Eestis, kus sai saatuslikuks just 9-17 töö, auto puudumine ning keerukas logistika – nii jõudsin randa suve jooksul ainult ehk 10 korda. Novembris läksin Brasiiliasse kus kahjuks murdsin esimesel päeval asjade õnnetu kokkulangemise tõttu oma kannaluu, mistõttu sain Brasiilia haiglat külastada (polnud üldse nii hull) ja lihtsalt 2,5 nädalat puhata, rannas vedeleda, venitada ja lugeda. Peab ütlema, et kokkuvõttes oli väga mõnus puhkus. 🙂

Vigastuse tõttu jäi teve 2017. aasta surfihooaeg vahele kuid võtsin asja nüüd uuesti kätte ja käisin Pallases, Lapimaal. Tänu suurepärastele õpetajatele ja vahvale, valvsale seltskonnale olen nüüd juba jõudnud nii kaugele, et julgen üksinda katsetada ja ootan põnevusega Sitsiilia reisi, et võtta kaks nädalat viimast ja saada päris asjalikuks surfariks.

Seega – ära lase ennast kohutada! Omast käest võin öelda, et aktiivsest puhkusest paremat asja ei ole minu meelest maailma loodudki ja taolistelt reisidelt tuled võrreldes reisifirma korraldatud pakettreisidega kümneid kordi rikkamana tagasi. Kui sul tekib veel küsimusi algaja surfari kogemuse kohta surfilaagrites või näiteks minu elamuste kohta Brasiilia haiglas, võid hea meelega näiteks mulle FB-sse kirjutada ja küsida (Yoko Tees). Kui sul tekkis vastupandamatu soov laagrisse minna, siis uus laager Sitsiilias on juba ukse ees – võta julgelt ühendust No Worki tiimiga ja uuri lisa. 🙂

Sitsiilias näeme!

Yoko

CABRINHA ERIPAKKUMINE JAANUARI LÕPUNI

Cabrinha lao tühjendusmüük! Pakkumine kehtib jaanuari lõpuni.

Lohed:
2016 Chaos 11m- 765 eur
2016 Drifter 8m- 665 eur
2016 FX 8m- 600 eur
2017 Chaos 7m- 780 eur
2017 Chaos 11m- 945 eur
2017 Chaos 5,5m- 710 eur
2017 FX 7m- 725 eur
2017 FX 14m- 970 eur
2017 Radar 9m- 690 eur
2017 Radar 10m- 780 eur
2017 Radar 12m- 850 eur
2017 Switchblade 10m- 915 eur
2017 Switchblade 11m- 960 eur

Poomid:
2017 Fixed Chaos Trimlite 44cm- 315 eur
2017 Fixed Fireball Trimlite(kaasa tuleb trapetsi konks “fireballile”) 44/52/60cm- 310 eur
2017 Overdrive Fireball Recoil (kaasa tuleb trapetsi konks “fireballile”) reguleeritav pikkus 48-56cm- 380 eur

Twintip lauad (ilma jalaaasadeta):
2014 Custom BO 133cm, wakestyle/freestyle- 265 eur
2015 XO BC 130cm, freeride/freestyle- 351 eur
2016 Atom 127cm, kids freeride/freestyle- 316 eur
2016 CBL 142cm(mõned kriimud laual), wakestyle- 377 eur
2016 XO 130cm, woman freeride/freestyle- 345 eur
2017 Spectrum BO 144cm, freeride- 270 eur
2017 Tronic BO 137cm, freeride- 410 eur

Surfilauad:
2016 Proto BWF 5’7 170 23,2L- 610 eur

2017 Cabrinha kataloog: https://www.cabrinhakites.com/pages/2017-catalog
2016-2015 Cabrinha kataloog: https://www.cabrinhakites.com/pag…/2015-2016-catalog-english

Lisainfo: info@nowork.ee 

Põnev 2018. Head Uut Aastat!!

2017 oli muutuste aasta. Minu ja No Work Surf Club jaoks oli tegemist tugeva tegutsemise tormiga. Ainult mõni kord tundsime, et hetkeks saab puhata. Need olid hetked Viirelaiul, Lohelaagris ja merel koos sõpradega, kui surf ületas kõikvõimalikud maised mõtted. 2017 alanud muutused lükkasid käima protsessid, mis alles nüüd hakkavad tuure koguma… Seega head uut 2018. aastat!! 🙂

Aeg-ajalt esitan endale küsimusi. Miks ma seda üldse teen?! Miks tegelen lohesurfi kooliga, miks surfivarustuse poega, miks surfireiside korraldamisega?! Vastus on minu jaoks ilmselge – see panustatud energia ja pühendumine toob kõik kuhjaga tagasi. Ma lihtsalt naudin surfi koos kõigega, mis sellega kaasneb. Hea füüsiline vorm. Super seltskond. Fantastilised ja mitmekülgsed kogemused nii vees kui väljaspool. Minu jaoks ei ole see töö, vaid kirg. No Work.

Alanud aastal jätkame juba välja kujunenud tegevustega ning lisame kiirust.

Mul on hea meel, et eelmise aasta lõpus avatud surfipoel läheb hästi. Oleme lohesurfi kooli kõrval kenasti kanna maasse löönud ka varustuse müügiga. Kõige rohkem energiat ongi sellesse läinud. Meil on lai toodete valik erinevatelt tipptootjatelt.

Esmakordselt võin nüüd avalikult välja öelda, et oleme sõlminud koostöö maailma suurima veespordivarustuse tootja Pryde Group surfibrändide NeilPryde ja Cabrinha edasimüügiks Eestis. Seega võib neid juba varsti-varsti meie poest leida. Tellimine on avatud. Olen põhjalikult tutvunud nende brändide 2018 tootevalikuga ja võin kinnitada, et seal on olemas kõik vajalik ükskõik kui nõudlikule surfarile. Varustuse tehnilised lahendused ja kvaliteet on tipptasemel. Olen selle üle eriti õnnelik, sest ülemaailmse tuntuse kõrval on minu jaoks oluline just varustuse tehniline pool. Täiendav info eelneva kohta tuleb jooksvalt ja alati saab meie käest küsida. 🙂

Tegeleme aktiivselt surfireiside korraldamisega. 2018. aastal on reisikalendris Pallas Kite Week 2018 (12.-18.02); Sicily Kite Camp 2018 (28.04-12.05); Brasiilia Kite Camp 2018 (oktoober-november). Suvehooajal oleme Eestis ja korraldame koostöös teistega surfilaagreid Viire Tiir ja Lohelaager. Võib-olla ka rohkemat, sest osa plaane on alles tegemisel. 😉

Mõnus on märgata, et Eesti surfarid käivad aktiivselt reisidel. Meile meeldib ka reisida ja minu arvates on seda parem teha üheskoos. Meie korraldatud reiside formaat on selline, et teeme osalejate jaoks kohapeal asjaajamised ära. Lepime kokku ja tegeleme majutuse, varustuse hoiustamise ja -rendiga. Viime läbi koolitusi. Näitame kätte kõige paremad surfi- ja vaba aja veetmise kohad ning sõidame ja treenime koos. Korraldame aftersurf tegevusi jne. Osalejad hoolitsevad reeglina üksnes iseenda lennupiletite eest. Info reiside kohta tuleb samuti jooksvalt…

Lohesurfi koolitused jätkuvad. Minu jaoks üks lemmiktegevusi, mis peamiselt leiab aset kõrghooajal. Ääretult hea tunne on enda teadmisi ja kogemusi jagada teiste inimestega, kellel sarnased huvid. Ma naudin seda osa täiega ja loodan meie surfikoolile algaval suvehooajal palju õpilasi. Meil on plaanis koolituste osa samuti kasvatada, aga nendest plaanidest natuke hiljem… Midagi peab üllatuseks ka jääma. 🙂

Meil on suurepärane tiim ja olen täiesti kindel, et igav meil ei hakka. Naudime surfi ja näeme merel! 🙂

Andreas

Maailma parim surfilaager VIIRE TIIR 3 järelhüüe

Kolmas Viire Tiir on möödas ja järiekordselt peame ennast häälestama argielu lainele. Otsustasin vabas vormis ja värske emotsiooniga kirjutada, milleks me kaks korda aastas Viirelaiule koguneme.  Paar nädalat enne Tiiru hakkavad mõtted tihti Viirelaiule vajuma. Surfilaager Viire Tiir on kanda kinnitamas ühe mõnusama surfarite üritusena Eesti surfimaastikul. Kolm päeva tsivilisatsioonist eemal ja käsi isegi ei lähe nutitelefoni järgi.

Reede pärastlõunal on Virtsu sadamas meid vastu võtmas kapten Veix, kelle näost on näha, et on väga tihe suvi olnud. Siiski tundub, et ka surfaritest majakavahtidele endile on Viire Tiir miskit muud kui igapäevane turistide järgi jooksmine. Viirelaiule lähemale jõudes on näha, kui habras ja eemalolev see saar on. Mõni aeg enne Tiiru on tormine meri sadamakai mööda randa laiali peksnud. Saare elu see ei mõjuta, uus ajutine sild on olemas ja kõik saavad kuiva jalaga maale.

See kuidas saar meid vastu võttis, oli imeline. Prantsatasime kohe sauna terassile kotttoolidesse ja nautsisime 0 m/s tuult ja päikest. Nii soe oli, et särgi võis maha võtta. See tunne oli nii mõnus, tundsid kuidas vajud aina sügavamale kotttooli ja argielu mandril vajub aina kaugemale unustusse. Oleme ainult meie, keda on kokku toonud ühine kirg lohesurfi vastu.

Seejärel hakkas juurde tilkuma surfareid ja oli tore näha, et palju uusi nägusi oli jälle Tiirule sattunud. Kui lõpuks mõtted pilvede pealt alla tulid, oli aeg alustada ping-pongi turniiriga. Suureks üllatuseks oskavad KÕIK surfarid päris hästi ping-pongi mängida või on see võime ainult Viirelaiul. Turniir kestis kuni pimedani ja viimases mängus enam palli väga näha ei olnud. Poolfinaalid ja finaalid lükati järgmisesse päeva. Esimene õhtu lõppes nagu ikka ühise õhtusöögi, sauna ja chilliga.

Teisel päeval on inimesed ennast juba surfilaagri rütmi saanud. Kes läheb hommikusele saare jalutuskäigule, kes vedeleb diivanil ja muljetab teiste surfaritega ja kes magab lõunani.  Peale hommikusööki on selge, et head tuult tulemas ei ole ja tuleb hoopis SUPiga Viirelaiule tiir peale teha. Kes ei tea siis Viire Tiir on lohesurfi võistlus ümber saare, mis siiamaani on alati toimunud ja võitjaid autasustatud aga seekord tuuleolude tõttu selleni ei jõudnud. Siiski umbes neli lohetajat sõita said sellel päeval. Peale külma lohetamist ja SUPi oli mõnus kuumas kümblustünnis kalipsot eemaldada. Seejärel oli aeg pinxi turniir lõpetada. Viirelaiu Vabariigi värske meister on siis Maarjus aka Juss, teine kapten Veix. Õnnitlused! Kolmanda ja neljanda koha mäng lükati edasi ja lükati edasi ja ilmselt lükkus kevadesse nüüd. Küll ma sulle siis näitan Tarvi, parem hakka trenni tegema!

Laupäeval liitub meiega veel surfareid. On hea näha, et kuigi meil on väga palju erinevaid surfarite seltskondi Eestis siis Viire Tiirule jõuab surfareid paljudest erinevatest ringkondadest. See lõimumine ja ühtsuse tunne, mis saarel tekib, on asendamatu meie surfimaastikul. Laupäeva õhtune seltskond, saun ja DJ Karinsmaticu biidid tekitavad nii üleva tunde, et aeg võiks seisma jääda. JA SIIS tuleb välja, et saar on teinud meile üllatuse tule-show näol. See vaatepilt ja energia tekitas väga ürgse tunde. Tänud majakavahid!

Pühapäeva hommikune tuulekene ajas 3 lohet juba õige varakuklt vette aga üleüldiselt tormamiseks põhjust polnud. Tuul polnud piisavalt tugev et saarele tiir peale teha ja oli päeva teiseks pooleks tõusva trendiga. Pühapäev möödus jällegi igaühe jaoks omas rütmis, kuhugi kiiret ei olnud. See positiivne energia mis Viirelaiul salvestatud sai, saadab mind vist veel mõned nädalad.

Kõik osavõtjad ja korraldajad, mul on rõõm ja au teid tunda ja loodetavasti kohtume varem mitte hiljem 🙂

Madis

Kuivülikond (haalar) vs kalipso. Kumb on parem?

Aeg-ajalt ja tavaliselt sügise poole läheb vaidluseks, et kumb on parem valik: kas kuivülikond või kalipso? Ja arvamused lähevad täiesti lahku… 🙂 Kes vihkab, kes armastab palavalt ja mõnel täitsa ükskõik.

Alguses pisut kuivülikondadest lähemalt ja siis kalipso vs kuivülikond teema…

 

 

Surfis kasutatav kuivülikond on sisuliselt veekindlast riidest tehtud kombinesoon, mille jalad, käised ja kaelus on varustatud tihenditega vee sissepääsu tõkestamiseks. Tihendid (mansetid) võivad olla lateksist või spetsiaalselt töödeldud neopreenist. Toodetakse ka üleni neopreenist kuivülikondi.

Ülikonda sisenemiseks kasutatakse veekindla lukuga suletavat ava. Kuivülikonade tootjaid on erinevaid ja samamoodi hinnatasemeid.

Mõned levinumad lahendused on lukk seljal, lukk ees (nii rinnal kui õlast-puusani lahendused) ja lukk ümber kaela. Luku paiknemine on mugava kasutamise seisukohalt väga oluline.

Lukk ees (õlast-puusani) lahenduse eeliseks on teistega võrreldes suurem sisenemisava – ülikond on eest avatud ja jalgu saab sisestada juba puusade juurest. Sellega minu jaoks paraku plussid lõpevad, seda just trapetsi kandja seisukohast. Teistel aladel, näiteks paadis, ei tohiks see teema nii teravalt tõusetuda. Lukke on erinevaid – nii robustsema kui peenema ehitusega, kuid kõik nad on mingil määral vastu keha tuntavad kui trapets tugevasti ümber on. Just pikemal kandmisel hakkab märkama. Lukk rinna ülaosas (või seljal) lahendustega kuivülikonnad seda muret ei tunne. Samas on sisenemisava väiksem. Seljalukuga haalarite miinuspoolelt võib välja tuua ka vajaduse abi järele kui käsi ei ulatu lukku kinni- või lahti tõmbama. Kõik oleneb kasutajast.

Eraldi väärib mainimist, kuidas Ocean Rodeo on lahendanud kuivülikonda sisenemise. Teada olevalt on see ainuke tootja, kes praegu seda kasutab ja vastavat patenti omab. Lukk algab ühe õla juurest rinnalt, liigub ümber kaela ja lõpeb teisel pool rinnal. Tegemist on äärmiselt nutika ja mugava lahendusega, millega tuleb kaasa lisahüve – ülikonda on võimalik kanda n-ö stand by režiimis, lahtise kaelusega. Näiteks purjetades või muul tegevusel, kus ei viibita 100% ajast vees, kuid viibitakse pikalt kuivülikonnas. Vette kukkudes säilib ülikonna veekindlus kuni kaelani. Tagatud on ülikonna “hingamine” ja seega mugavam tunne pikemal kandmisel.

kuivülikond-haalar

Soojenduskihid

Õhuke riidest valmistatud kuivülikond, ükskõik kui veekindel, ei hoia sooja. Vajalik on soojenduskihtide kandmine. Muu hulgas see teeb kuivülikonna minu jaoks huvitavaks lahenduseks. Seda võiks põhimõtteliselt kanda terve hooaja, isegi näiteks 15-kraadise veega, kasutades ainult ülikonda ilma soojenduspesuta. Kuidas see välja peaks nägema, jäägu igaühe enda otsustada. 🙂 Mina kannan kuivülikonda kui vee- ja õhutemperatuuri summa langeb alla 10-kraadi ja kuni jäätumiseni. Vastavalt enesetundele ka varem, näiteks õpetades kui ma ise passiivsem või kui lihtsalt külm sees.

Soojenduskihte lisades saab haalari põhimõtteliselt nii soojaks kui tahad. Mina kasutan kolme erinevat set-up´i: 1) õhem soe pesu või; 2) fliismaterjalist haalar või; 3) õhem soe pesu+fliishaalar. Selliselt saan sättida enda jaoks täpselt õige välis- ja veetemperatuuri taluvuse, hoides higistamise minimaalse ja külmatunde eemal.

Neopreenist valmistatud kuivülikond hoiab juba tulenevalt materjalist soojust ning täiendavate soojenduskihtide lisamise vajadus võib tõusetuda alles hiljem, külmemate temperatuuridega.

Üldse, mis puudutab temperatuuritaluvust, vajadust soojuse järele, siis see on igal inimesel erinev. Siinkohal tuleks eelkõige kuulata oma keha.

Hooldus

Kuivülikonna tavapäraseks hooldamiseks ei ole vaja suurt midagi teha. Oluline on pärast kasutamist veenduda, et see jääks puhtaks ja kuivaks. Kuna kuivülikond on kasutamise ajal suletud keskkond, siis tekib paratamatult sinna sisse ka kondensaati ja higi, kõik olenevalt füüsilisest aktiivsusest ja temperatuurist. Seetõttu oleks mõistlik aeg-ajalt ka seestpoolt loputada. Paar korda hooaja jooksul luku määrimine tagab sellele pika eluea ja mugavama kasutamise.

Kalipso vs kuivülikond

Super head ülakeha liikuvust vajavates surfi- ja veespordi distsipliinides ei ole kuivülikond oma liikuvuselt esikohal. Hea näide on lainesurf või lohesurfis wakestyle trikid. Parima liikuvuse jaoks oleks valik kalipso kasuks.

Õigesti valitud suurusega kuivülikond ei jää samas oma üldises liikuvuses kalipsole kuigi palju alla, kuid mõningast erinevust on siiski märgata. Kalipso istub tihedalt ümber keha ja see annab eelise liigutuste ulatuse osas. Kui vaadata keskmise lohesurfari vaatenurgast – triibutamine, hüpped, rollid, kukkumised jne, siis ei tohiks liikuvus valiku tegemisel määravaks saada. Seda on piisavalt mõlemal. Võib olla ka olukordi, kus kohmakamas, vähe venivas ja paksus kalipsos on liikuvus kesinam.

Kivülikond jääb seest kuivaks, spetsiaalsed hästi valitud alusriided-soojenduskihid hülgavad tekkiva kondensaadi kehast eemale. Kaldal viibimine, eriti passiivselt, on kuivülikonnaga reeglina soojem. Kalipso peal saab kanda neopreenist mantlit, mis kaldal lisasooja annab. Samas saab mantli ka kuivülikonna peale tõmmata. Korralikumad kalipsod jäävad seest samuti (peaaegu) kuivaks – kõik oleneb sellest palju kukkuda. 🙂 Minu arvates on haalarit lihtsam selga panna. Selga pannes on kuiv tunne. Niiske ja külma kalipsoga ei anna võrrelda.

Haalareid ja kalipsosid on erinevaid. Odavamaid ja kallimaid; paremaid ja halvemaid; kvaliteetsemaid ja mitte nii väga. Neid hinnanguid on lihtne anda. Samas liigagi tihti võrreldakse näiteks kõige ülemise otsa kalipsot kõige alumise otsa kuivülikonnaga; või vastupidi. Või võrreldakse enda ebaõige suurusega kuivülikonda liikuvuse osas kalipsoga. Mõnikord laseb kuivülikond väidetavalt vett sisse. Samal ajal on näiteks jala tihendid pandud susside peale (jah, nii ei ole kõige veekindlam). Põhjuseid on palju ja emotsioone ka, miks keegi eelistab ühte või teist ja annab hinnanguid sellest tulenevalt. Näiteks peaaegu 5-10 aastat vana kuivülikonna kohta öeldakse, et mansetid läksid läbi, pidades seda ootamatuseks. Peavadki minema. Kõik, mis liigub ka kulub. Oleneb palju kasutatatkse. Kummimaterjalid vananevad liikumise ja aja tulemusel. Teine asi kui lähevad esimesel hooajal. Siis aitab garantii. Ja märkan sama korrapära – kui valid n-ö entry level kama, siis pead olema valmis pisut järgi andma mugavuses. Keskmise ja ülemise otsa asjad on reeglina mugavamad kanda ja kasutada ning peavad ka kauem vastu (kallimad kalipsod näiteks kuivavad kiiremini). See on sama nii kalipsode, kuivülikondade kui tegelikult enamuse asjade juures.

Ma julgen väita, et heaperemeheliku keskmise kasutamise juures peab üks korralik kuivülikond vastu 10 aastat.

Üks vaatenurk on veel. Nimelt liigeste tervis. Ma väidan oma kogemusest, et kuivülikond on liigestele ekstreemses külmas leebem kui kalipso – näiteks pikal viibimisel jäätumislähedaste temperatuuridega vees või kaldal. Liigutades ei ole häda. Kui passiivseks jääda, siis hiilib külm liigestele ligi.

Mina eelistan kasutada kalipsot nii kaua kui võimalik, aga külmade temperatuuridega on minu valik ikkagi kuivülikond. Kui just lainelauaga sõitma või konksust lahti võtma ei satu.

Väga olulised on ka jalanõud, kindad ja peakate

Külmale kõige lähemal on jalad, käed ja pea. Sama suurt tähelepanu nagu kalipso või kuivülikond, võiks saada ka kinnaste, susside ja kapuutsi valik. Sellest mõni teine kord…

Lõpetuseks ütlen, et kõik on inimeses kinni. Mis meeldib ühele, ei pruugi meeldida teisele. Mõnes teemas on vastus selgem, aga kuivülikond vs kalipso küsimuses see nii ei ole. Järelikult ongi mõlemad külma ilmaga täiesti asjalikult kasutatavad – oleneb isiklikust eelistusest, kumb.

Mis puudutab kalipsosid, siis tõepoolest, erinevus on sees. Kõvema kategooria ja seega ka hinnast krõbedam kalipso istub seljas, hoiab soojas, kuivab ja peab vastu tublisti rohkem kui n-ö alumise otsa oma. Samas tänapäeval ajavad asja ära hästi juba mõlemad. Oluline on lihtsalt olla kursis, mida pakub kõrgema sooritusvõimega varustus ja siis otsustada. Mitte kas, vaid millal seda on vaja. 🙂