Skip to main content

SICILY KITECAMP 27.4 – 11.5.2019

Võta enne suve puhkus Sitsiilia fläti paradiisis Lo Stagnones, naudi maailmatasemel surfikohta, häid sööke ja päikest. 

Sicily Kitecamp 27.4 – 11.5.2019 (võite liituda omale sobival ajal, selles ajavehmikus)

Juba teist korda läheme Lo Stagnonesse, mis asub Sitsiilia läänekaldal Marsa ja Trapani vahel. See on väike koht soolajärvede ja viinamarjaistandustega. Sellest on välja kujunenud maailma tasemel lohesurfi koht.

Lisaks väga heale spotile on seal ka väga tuuline, eriti Mais. Jaheda merevee pärast tekivad seal korralikud termotuuled. Külma aga kartma ei pea, sest 3mm kalipso on täiesti paras, kui õhutemperatuur võib päeval tõsuta 23-30C. Mai kuus mõned surfavad juba shortside ja T-särgiga, meie kasutasime 3/2mm kalipsosi.

Laager on korraldatud koostöös kohaliku majutusteenuse pakkujaga. Elame väga mugavas asutuses Torre Lupa. See asub ainult 10 minuti sõidu kaugusel meie rigamispaigast. Rigamispaigaks on lohesurfikool, kus meid oodatakse avasüli. See on üks parimaid pealemineku kohti seal kandis. Lo Stagnones ei ole liivaranda, niiet kõik rigamiskohad ei ole väga mugavad ja ilma ohtudeta. Sellepärast on hea, et meil on oma kindel turvaline koht veepeale minekuks.

Torre Lupa on korteritega puhkeküla, mis on varustatud köögi, vannitoa ja kõige eluks vajalikuga. See ei ole tavaline hotell, niiet siin võid nautida oma tehtud sööki(kui soovid).  Ööbimise hind sõltub sellest, kui mitmekesi te korteris elate. Kui soovid säästlikumalt elada, siis võid ajada kokku kuni 6 inimest ja elada 6 inimese korteris. Lisaks saab aias hängida, basseinis ujuda, liha grillida jne. Poed, restoranid ja kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel.

Ööbimise hinnad:

1-2 inimese korter basseini ääres 69,50€ (sisehoovis 63€) + 4,5€/inimene (koristus, voodiriided, elekter, vesi & gaas)

3-4 inimese korter basseini ääres 98€ (sisehoovis 89€) + 4€/inimene (koristus, voodiriided, elekter, vesi & gaas)

5 inimese korter basseini ääres 113,5€ (sisehoovis 103€) + 3€/inimene (koristus, voodiriided, elekter, vesi & gaas)

6 inimese korter basseini ääres 132€ (sisehoovis 120€) + 3€/inimene (koristus, voodiriided, elekter, vesi & gaas)

Ehk siis ööbimise hind sõltub kui mitmekesi korteris olete. Näiteks 4 inimest 4ja inimese korteris sisehoovis ühele inimesele 1 öö maksab 26,25€.

 

Laagris ei ole vahetusi ega kindlaid saabumise ja lahkumise kuupäevi. Võite bookida omale sobiva aja, laager toimub 27.04-11.05.2019.

Lisaks tuleb maksta meie rigamiskoha eest 5€ päevas. See sisaldab kohta, kus kompressoriga lohe täis lasta ja beach-boyd aitavad lohesi üles ja alla võtta.

Lisateenusena pakutakse ka varustuse hoidmist meie spotis, selle eest küsitakse 40 € nädalas. Eriti hea on see, kui suurema grupiga otsustate laenutada auto, siis ei pea kõiki asju autosse suruma vaid need juba ootavad sind rigamisalal.

Lo Stagnones ringi trippimiseks saab rentida auto või ratta. Auto rent on väga odav ja tasub ära. Saab õhtuti erinevaid kohti ja restorane külastada.

Autorent:

Auto soovitame rentida www.doyouitaly.com Eelmisel aastal rentisime väikese auto 10neks päevaks ja koos kindlustusega maksis see 155€.

 

Lennud:

On kolm moodust Sitsiiliasse lendamiseks. Trapani, Palermo ja Catania lennujaamad.

Trapani on väike lennujaam 10 minuti kaugusel spotist/ööbimiskohast. Sinna leiab kõige suurema tõenäosusega lennu Ryanairiga.

Palermo ja Catania lennujaamad on suuremad ja sinna lendab rohkem lennufirmasid. Palermost ööbimiskohta on umbes tunni aja sõit. Catania lennujaamast ööbimiskohta sõitmiseks peaks varuma päeva.

Lisaks uurime tšarter lendude kohta Sitsiiliasse. Selle kohta tuleb lisainfo varsti.

Registeerimine:

madis@nowork.ee

 

PALLAS KITEWEEK 10-17.02.2019

Tule ja naudi nädal aega lumelohetamist maagilises kohas!

Pallas on üks vanimaid suusakuurorte Soomes ja see asub hästi kaitstud rahvuspargis. Sellest tulenevalt on see uskumatu lohesurfi sihtkoht. Vahelduv maastik pakub lohesurfi igal tasemel lohesurfarile. Algajad saavad nautida siledat maad mägede vahel ja kõige ektreemsemad lohetajad saavad pakkida oma magamiskoti ja veeta öö rahvuspargis ringi lohetades! Ühe päevaga võid vallutada 8 erinevat mäge, mis on ideaalsed sõidukohad. Vabastiili sõitjad ja hüppajad saavad nautida erinevaid pinnavorme mille loodus on vorminud, et saada häid lende.

Tahad näha mis Pallasel tegelikult toimub? Kõik instagrami pildid Pallas Kiteweekilt #pallaskiteweek

Kas midagi peale lohetamise on ka teha?

Kuigi me tuleme siia lohetama siis Pallas on tegelikult maagiline Lapimaa sihtkoht. Seal ei ole mitte midagi ja samas on seal kõik!  Näiteks hingad sa Pallasel maailma kõige puhtamat õhku! Kui soovid õhtul virmalisi näha, siis ei pea hotellist väga kaugele minema, sest põhimõtteliselt valgusreostus puudub. Kui peaks juhtuma, et tuult ei ole (mida on juhtunud 5 aasta jooksul ühel päeval Kiteweeki ajal), siis ronime räätsadega mägedesse ja lumelauatame või suusatame alla. Samuti saab rentida fatbike ja nendega sõita lumel. 

Peale pikki päevi mägedes lõõgastume väikses hotellis, mis on täidetud ainult lohesurfaritega. Kes soovib, siis õhtuti mõned jalutavad lähedalasuvatesse hüttidesse lahtisel tulel grillima ja tagasi jalutades valgustavad teed virmalised.

Mis sisaldub hinnas?

Paketihinnas sisaldub ööbimine, buffee hommikusöök ja suurepärane õhtusöök igal õhtul! Hotelli saun on meile soe igapäev ja samuti hoitakse jääauk meile lahti 🙂

Koolitused ja planeeritud tegevused

Nädala jooksul saame pakkuda koolitusi algajatele, kui ka edasijõudnutele “mägedes lohetamise” paketti. Kui soovid Lapimaa kogemust huskide või mootorkelguga, siis anna sellest varakult teada ja me suuname soovi edasi kohalikele safari firmadele.

Kuidas jõuda Pallasele?

Vastavalt meie seltskonna suurusele, kellega Eestist läheme, kas jagame inimesed autodesse ära või rendime bussi. Kui soovime kohale jõuda päev varem, et juba Esmaspäeval täiel rinnal surfamist nautida, peame maksma lisaöö eest. Lisaks on võimalus Pallasele lennata. Sihtkohaks Kittilä lennuväli ja hotellist saab organiseerida vastu transfeeri. 

Vajuta siia, et avada Pallas Google mapsis

Pallas Kiteweek 2019 hinnakiri

  E – R (11-15.2) E – P (11-17.2) R – P (15 – 17.2) Üksik päev P 10.2 
1 inimese tuba 509 € 713 € 254 € 131 € 119 €
2 inimese tuba 382 € 538 € 192 € 96 € 89 €
3 inimese tuba 369 € 518 € 184 € 92 € 86 €
4 inimese tuba 354 €   86 €
Lumelohe koolitus 280 €        
Lumelohetamine mägedes koolitus 40 €/2h grupis 50€ /1h personaalne      
Edasijõudnute treening 40€ /2h grupis 50€ /1h personaalne

Hinnad sisaldavad:
– Majutus
– Buffee hommikusöök
– Õhtusöök
– Saun

Kuidas registeeruda ja kes vastab lisaküsimustele?

Registeerimiseks ja küsimuste korral kirjuta madis@nowork.ee ! Samuti võib helistada +372 585 03806

Maailma parim surfilaager VIIRE TIIR 3 järelhüüe

Kolmas Viire Tiir on möödas ja järiekordselt peame ennast häälestama argielu lainele. Otsustasin vabas vormis ja värske emotsiooniga kirjutada, milleks me kaks korda aastas Viirelaiule koguneme.  Paar nädalat enne Tiiru hakkavad mõtted tihti Viirelaiule vajuma. Surfilaager Viire Tiir on kanda kinnitamas ühe mõnusama surfarite üritusena Eesti surfimaastikul. Kolm päeva tsivilisatsioonist eemal ja käsi isegi ei lähe nutitelefoni järgi.

Reede pärastlõunal on Virtsu sadamas meid vastu võtmas kapten Veix, kelle näost on näha, et on väga tihe suvi olnud. Siiski tundub, et ka surfaritest majakavahtidele endile on Viire Tiir miskit muud kui igapäevane turistide järgi jooksmine. Viirelaiule lähemale jõudes on näha, kui habras ja eemalolev see saar on. Mõni aeg enne Tiiru on tormine meri sadamakai mööda randa laiali peksnud. Saare elu see ei mõjuta, uus ajutine sild on olemas ja kõik saavad kuiva jalaga maale.

See kuidas saar meid vastu võttis, oli imeline. Prantsatasime kohe sauna terassile kotttoolidesse ja nautsisime 0 m/s tuult ja päikest. Nii soe oli, et särgi võis maha võtta. See tunne oli nii mõnus, tundsid kuidas vajud aina sügavamale kotttooli ja argielu mandril vajub aina kaugemale unustusse. Oleme ainult meie, keda on kokku toonud ühine kirg lohesurfi vastu.

Seejärel hakkas juurde tilkuma surfareid ja oli tore näha, et palju uusi nägusi oli jälle Tiirule sattunud. Kui lõpuks mõtted pilvede pealt alla tulid, oli aeg alustada ping-pongi turniiriga. Suureks üllatuseks oskavad KÕIK surfarid päris hästi ping-pongi mängida või on see võime ainult Viirelaiul. Turniir kestis kuni pimedani ja viimases mängus enam palli väga näha ei olnud. Poolfinaalid ja finaalid lükati järgmisesse päeva. Esimene õhtu lõppes nagu ikka ühise õhtusöögi, sauna ja chilliga.

Teisel päeval on inimesed ennast juba surfilaagri rütmi saanud. Kes läheb hommikusele saare jalutuskäigule, kes vedeleb diivanil ja muljetab teiste surfaritega ja kes magab lõunani.  Peale hommikusööki on selge, et head tuult tulemas ei ole ja tuleb hoopis SUPiga Viirelaiule tiir peale teha. Kes ei tea siis Viire Tiir on lohesurfi võistlus ümber saare, mis siiamaani on alati toimunud ja võitjaid autasustatud aga seekord tuuleolude tõttu selleni ei jõudnud. Siiski umbes neli lohetajat sõita said sellel päeval. Peale külma lohetamist ja SUPi oli mõnus kuumas kümblustünnis kalipsot eemaldada. Seejärel oli aeg pinxi turniir lõpetada. Viirelaiu Vabariigi värske meister on siis Maarjus aka Juss, teine kapten Veix. Õnnitlused! Kolmanda ja neljanda koha mäng lükati edasi ja lükati edasi ja ilmselt lükkus kevadesse nüüd. Küll ma sulle siis näitan Tarvi, parem hakka trenni tegema!

Laupäeval liitub meiega veel surfareid. On hea näha, et kuigi meil on väga palju erinevaid surfarite seltskondi Eestis siis Viire Tiirule jõuab surfareid paljudest erinevatest ringkondadest. See lõimumine ja ühtsuse tunne, mis saarel tekib, on asendamatu meie surfimaastikul. Laupäeva õhtune seltskond, saun ja DJ Karinsmaticu biidid tekitavad nii üleva tunde, et aeg võiks seisma jääda. JA SIIS tuleb välja, et saar on teinud meile üllatuse tule-show näol. See vaatepilt ja energia tekitas väga ürgse tunde. Tänud majakavahid!

Pühapäeva hommikune tuulekene ajas 3 lohet juba õige varakuklt vette aga üleüldiselt tormamiseks põhjust polnud. Tuul polnud piisavalt tugev et saarele tiir peale teha ja oli päeva teiseks pooleks tõusva trendiga. Pühapäev möödus jällegi igaühe jaoks omas rütmis, kuhugi kiiret ei olnud. See positiivne energia mis Viirelaiul salvestatud sai, saadab mind vist veel mõned nädalad.

Kõik osavõtjad ja korraldajad, mul on rõõm ja au teid tunda ja loodetavasti kohtume varem mitte hiljem 🙂

Madis

No Work Surf Club ootab huvilisi registreerima Pallas Kiteweekile Lapimaal 13-19.02.2017

No Worki tiimi uusim liige Madis kutsub Lapimaale lumesurfama. Soome surfiklubi Lappis korraldab iga aasta talvel lumesurfi nädala Lapimaal. Nädal enne hooaja algust, kui avatakse Pallase hotell ja nõlvad selle ümber, on hotell avatud ainult lumesurfaritele. Kogu maastik ümberiringi on puutumata, niiet meil on võimalus minna ja lohetada seal enne kedagi teist.

Pallas pakub vahelduvat maastikku, mis sobib igal tasemel lohetajale. Algajatele on lõputud flatid kus oma esimene kogemus kätte saada ja edasijõudnutele vahelduv maastik mägedega ja orgudega. Samuti pakume lumelohetamise kursuseid algajatele ja edasijõudnutele nii eesti kui ka inglise keeles.

Pallasest ainult 55km on suusakuurort Levi, mida saab vahelduseks mõnipäev külastada.

Peale pikka päeva lumel ootab kõiki maitsev õhtusöök hotellis (sisaldub hinnas), saun ja jääauk, mis su vere korralikult käima tõmbab. Meeleolu hotellis on väga eriline, sest kõik hotellikülastajad on lohetajad.
Pimeduse saabudes saab õue minna virmalisi vaatama, kuna Pallas on nii isoleeritud paik siis on virmalised väga hästi nähtavad 🙂

Rohkem infot ürituse kohta: https://www.facebook.com/events/222126138195995/

Ingliskeelne tutvustav video:

No Work Brasiilias – huvitav, mis meil veel juhtuda võib?

Teine päev algas enamuste jaoks üsna varakult. Usinamad noormehed viskasid kiirelt hommikusöögi sisse ja läksid downwindi sõitma eesmärgiga jõuda Cauipe laguuni ja seal veidi siledamat vett nautida – hoolimata headest tuuletingimustest on lained merel siiski päris kõrged ja murdlainetes sõitmine üsna vaevaline tegevus. Aga kohale jõuti sellegipoolest.

Kuyigi pool seltskonnast surfama ei jõudnudki, ei saanud nemadki kurta igava päeva üle. Hommikuseks äratuseks osutus kerge dušš WC-poti loputuskastist, mis oli kogu korteri üle ujutanud. Loputuskasti lappimine oli ikka omaette number ja lõppes ühele lappijatest katkise käega, mille paikamise au omakorda jäeti sellele, kes oma jala eile katki kukkunud oli – tal oli juba päevake aega iseenda peal kätt harjutada.

Vigased ja veidi eelmise õhtu jääknähtude all kannatavad reisisellid otsustasid rentida buggy, millega lõuna paiku downwinderitele järgi minna. (Veel) roosale turistile kohaselt maksti buggy eest alguses korralikult üle, 200 reaali päevas – kui eelmisel aastal oli buggy rendihinnaks päevas kuskil 100 reaali (sealjuures kõigub kurss kohati vahemikus 3,2 – 3,5). Kui meie kõige kogenum reisikaaslane, kellel läheb juba 11. aasta Brasiilias surfamist, kohale jõudis, sai ta muidugi suutäie naerda. Aga tuleb välja, et aastaga on elatustase ja hinnad Cumbucos olulisel määral tõusnud, mistõttu ei õnnestunud temalgi buggy eest soodsamat hinda saada kui 140 reaali päev. Aga asi seegi. Buggysse mahub ette istuma kaks, taha kuni neli või niipalju, kui mahub, surfivarustuse saab panna katusele ja vahel on buggydel ka nöörid olemas, millega pakke kinnitada. Aga midagi tasub siiski ise ka kaasa võtta – igaks juhuks. Pikka maad selle üllitisega kindlasti sõita ei tasu) nagu hiljem omal käel tunda saime), aga lühemate otste jaoks sobib väga hästi.

DCIM100GOPRO
Vot sellised pillid ja veel kaasmaalasi – mahedad mehed Brasiilias

 

 

Laenutada saab neid pm igal tänavanurgal, kus istub alati mõni sõbralik kohalik, kes on valmis hankima mida iganes hing ihaldab. Arvestama peab muidugi sellega, et hoolimata korralikust turistihulgast ei pea keskmine kohalik selle veidra inglise keele õppimist üldsegi mitte vajalikuks. Suhtlemine toimubki käte-jalgade abil ja Google Tranlste on iga hakkajama turisti sõber, kes ei taha kõike oma hotellist orgunnida lasta. Lisaks tuleb valmis olla selleks, et Hose su rahaga jupiks ajaks ära kaob. Enamasti tullakse siiski soovitud kaubaga, meie puhul siis buggyga, tagasi. Aga vahel võib juhtuda, et ei tule ka. C´est la vie!

Kui oli aeg downwinderitele järgi minna, otsustasime buggyga väisata kõigepealt tanklat, mis asus linna keskusest 2 km kaugusel. Vaevu sai pool teed sõidetud, kui buggy otsad andis. Lisaks sellele, et me korralikul üle maksime, saime ka vist kõige loguma buggy mis Cumbucos pakkuda oli – käigud hüppasid pidevalt välja, roolivõimust ja käsipidurist võisime vaid und näha. Juhitavus jätb neil masinatel kõvasti soovida aga hämmastaval kombel võtab sellega rannas välja lausa 80-100 km/h. Juht saab muidugi korraliku trenni!

Õnneks suutsime buggy siiski käima lükata ja jõudsime tanklasse. Selleks ajaks tuli mootorist juba päris kurjakuulutavat kärsanud juhtmete haisu ja selgus, et midagi oligi seal kokku sulanud. Aga laenutus üsna lähedal ja tänu abivalmis kohalikele, kes üks-kaks-kolm laenutuseonu kohale kutsusid, vahetati buggy juhtmed ära nagu niuhti.

Järgmiseks ülesandeks oligi leida üles see laguun, millel sportlikum osa seltskonnast aega viitis. Laguuni ääres on küll võimalik buggysid rentida, kes su pärast koju viivad, kuid see on üsna kallis. Niisiis sättisime end teele, olles millegipärast täiesti veendunud, et peame jõudma laguuni Lagoa do Bananas. Seda kohta ei õnnestunud kuidagi üles leida ja esialgu ei julgenud me ka veel buggyga liivale sõitma minna – viimased remondikogemused olid veel liiga värsked. Teed sai küsitud pea igalt mööduvalt kohalikult kuni üks lõpuks lahkelt pakkus, et 50 reaali eest viib meid vabalt kohale. Kuna pakkumine tundus nii jultunud, otsustasime siiski omal käel ringi tiirutada. Asi lõppes sellega, et jälitasime kõrbes üht autot kuniks tolle juhil hakkas imelik ja ta meile käte-jalgadega selgeks tegi, et oleme valel teel. Kokkuvõttes saime teada, et la Banana laguunis ei sõida ükski terve mõistusega inimene, mistõttu lontsisime linna sööma ja lootsime, et poisid saavad omal käel kohale.

DCIM100GOPRO
Cauipe

Õhtul ootas meid ees veel üks ootamatu kogemus. Otsustasime jälle linnamelu nautima minna ja maabusime lõpuks ühes mõnusas rannaäärses baaris, kus sai mängida lauajalgpalli ja piljardit. Mingi hetk otsustas pool seltskonda edasi sööma minna ja meie jäime baari piljardit mängima. Mõne aja pärast võtsime kampa ka ühe sümpaatse hispaania vanamehe, kes paraku meile pika puuga ära tegi. Mingi hetk kuulsime aga rannast laske ja kõik ülejäänu toimus väga kiiresti – rannast jooksis kohvikusse mitu kohalikku, keda jälitasid relvastatud tegelinskid. Asja tegi hulluks veel see, et üks baari jäänutest oli reisisell, kes pärast oma kukkumist endiselt oma jalale toetada ei saanud, mis muidugi tol hetkel jooksmist ei takistanud. Nii juhtuski, et nägime, kuidas ühele õnnetukesele lasti neli kuuli selga. Kogenuim reisisell lohutas, et tavaliselt sellised tulevahetused, mida tegelikult juhtub täitsa tihti, turiste ei puuduta. Kuidas need temperamentsemad inimesed siis ikka oma pahameelt nt põhjakõrbenud toidu üle väljendada saavad? Aga sellest hoolimata tasub olla ettevaatlik, kuna juhuslik kuul on sama tappev kui sihipäranegi.

Laske kuulsime ka tulevatel päevadel mitmeid kordi, aga seni pole nii lähedalt enam midagi näha saanud ja hoiame pöidlaid, et ei saa kah. Samas on aru saada, et ega see midagi erilist ole, ka kohalikud võimud on vastavalt varustatud – näiteks nägime mingisuguse taktikalise üksuse autot, mis oli kaetud kinnipahteldatud kuuliaukudega. Politseinikud ise tundusid aga hoolimata oma automaatidest, mis olid vaat et sama pikad, kui mehed ise, väga sõbralikud ja veetsid aega tanklas neidudega sõbrustades, kellest ühelgi ei tundunud üldsegi veider võõrustada hambuni relvastatud kaadrit.

img_2574

Ouch…

No Work Brasiilias – 40 h sõitu ja esimese päeva muljed

Umbes 10 600 km ja pea 40h sõitu hiljem oleme siis lõpuks õnnelikult Cumbucosse kohale jõudnud, esimese triibud, trikid ja nii õnnelikud kui ka õnnetumad õhulennud seljataga ja nüüd siis võtame veidi aega,et teha ka teile väikese update’i meie seikluste kohta.

Reis ise algas päris seiklusrohkelt – vaevu jõudsime oma kodinad counteris ära anda kui tuldi ütlema – lennuk hilineb ja millal uus tuleb? No kes seda teab! Pärast nii kümneminutilist närveldamist ja veel pooletunnilist passimist lennujaama kaugemas nurgas (kuna ilmselgelt ajasid meie ärevad näod ka vaese teenindaja veidi närvi) tulid lõplikud head uudised – meie reis võis kahe tunni pärast jätkuda. Amsterdami jõudmine viibis muidugi olulisel määral, aga õnneks ei olnud meie lahkel majutajal selle vastu midagi – tema ootas meid juba kella 1st saadik Amsterdami kesklinnas. 😀

Esimene ots viis meid Varssavisse, mille jooksul üks kaaslastest õnnetul kombel kahe õllepudeli vahel oma iPhone´i katki pillas. See ei takistanud siiski maandumisi tšarterlendude parimate traditsioonide vaimus vastu võtmast – võrdlemisi vindiselt ja suuure aplausiga. 😛

Varssavist edasi lendasime edasi Amsterdami. Kuna sinna jõudsime väga hilja ja väljalend Madridi oli pühapäeva varahommikul, otsustasime ööbida lennujaamas. Katkise telefoniga reisiselli suureks meelehärmiks ei olnud uut telefoni võimalik osta ei Amsterdami lennujaamas ega ka linnas! Aga et meil ikka meeles oleks Madridis telefoniputkade suhtes silmad lahti hoida, tuletas ta meile seda nukrat tõika meelde sagedusega korra paari minuti jooksul. Etterutates võin öelda, et õnnetust reisisellist on saanud õnnelik iPhone 5 omanik! 😀

Kuna mitmed seltsilised olid Amsterdami võlusid ja huvitavamaid kohvikuid päris pikisilmioodanud, tundus mõistlik mitte ööbimiskohtade vahel ringi tiirutama hakata, vaid lennuni jäänud aeg linnapeal surnuks lüüa. Nii veetsimegi aega mõnusas jõulutuledes baaris kuni tuli minna viimase rongi peale.

dsc_0120

Lennujaamas olime kellakeeramise tõttu kohal juba kell 2 ja mitte kell 3, nagu algselt mõtlesime, ja seetõttu otsisime endale kohta, kus lennuni jäänud tunnid maha tiksuda. Ja tuleb tunnistada, et kuigi olen ka varem lennujaamades ööbinud, siis Amsterdami omast ebamugavamat annab ikka otsida! Sellest hoolimata said väsimus (ja joodud klaasikesed ning muud tarbitud rõõmud) meist jagu. Kõige väsinumad reisisellid vajusid ristseliti esimesse nurka maha, selgema pilguga seltsimehed tegid endale pesa toolide taha klaasseina vahele (kus, nagu selgus hiljem, oli eskalaatoritega ülessõitjatel fantastiline vaade unelevatele kaunitaridele). Hommikune äratus oli kahjuks juba kell 5, mil turvamehed (jah, neid oli mitu, ikkagi ohtlikud idaeurooplased ja whatnot) miskipärast pidasid vajalikuks just nimelt meie seltskonda teavitada sellest, et “it´s time to wake up!”.

Aga edasi läksid asjad juba väga kiiresti. Olime viimased, kes oma pakid ära anda said ja võtsime letiteenindajate sõbralikku soovitust “jookske, no nii keskmise kiirusega!” tõsiselt. Jõudsime üsna viimasel hetkel Madridi lennule, ning ka Madridi lennujaama läbisime jooksujalul, v.a. väravatevaheline ots, mille tarvis oli lennujaamas suisa metroo. Aga lõpp hea, kõik hea – jõudsime jällegi viimasel hetkel lennule. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, võis selles napikas jõudmises mh süüdi olla ka Starbucks… aga kohvi peab saama. Ja telefone kah. Järgnevalt ootas meid ees 10 üsna sündmustevaest kuid lennuki kohta väga hea toitlustusega tundi, mis veedeti kas magades või siis lastefilme vaadates. Aga no selleks see puhkus ju ongi!

Rio de Janeirosse jõudes ootas meid ees veel üks ebameeldiv üllatus – nimelt pidime omakohvrid välja võtma ja uuesti check-in’i tegema. Kuna see oli eelmises lennujaamas juba päris kaua võtnud ja boardingu alguseni oli meil napilt tund, olid närvid pingul. Saime ka omal käel veenduda selles, et Brasiillased on väga abivalmis rahvas – kõik püüavad väga sinust aru saada ja sulle midagi seletada, seda ka siis, kui nad su küsimust ei mõista ja sina nende vastust ammugi mitte. Siiski läksid asjad Rios superlibedalt ja olimegi oma viimase sihtkoha poole teel.

Fortalezas pressisime end viiekesti koos varustusega pirukaautosse (loe: taksosse) ja sõit Cumbuco poole võis alata. Pärast mõningast tiirutamist oli ka resort ülesleitud, kohalik unine valvur jalule aetud ja saime end sisse seatud, et puhata ja esimesele surfipäevale energiliselt vastu minna.

Hoolimata hilisest magamaminekust olime tuulejumal Andreasega juba kella 7st üleval ja otsustasime omal käel ringi vaatama minna. Esimesed merevaated võtsid hingetuks ja tuul tahtis samuti jalust lüüa. Tegime kiire tiiru linnale peale, kohtusime puhtjuhuslikult eestimaisete kaassurfaritega, väisasime nende paleed, sõime suurepärast omletti ja avastasime, et valuutat saab vahetada peaaegu iga poodniku juures ja huvitaval kombel ka loheparandustöökojas.

img_2556

Kui kogu seltskond, ka need hilisemad, oli jalad alla ja hommikusöögi sisse saanud, oli aeg lohed üles lasta. Kuigi tuul oli tugev, oli see üpris pagiline ja järsk ning ka lained olid üpris suured, mistõttu oli algus seltskonna kogenematutel kohati üsna raske. Surfipäev jäi ka veidi poolikuks, kuna seltskonna kõige kogenematul surfarihakatisel õnnestus üpris õnnetult kukkuda ja jalg vastikult välja väänata. Nii juhtus, et pärast kukkuja hotelli toimetamist tehti veel vaid mõni sõit. Seevastu kohtuti rannas veel ühe toreda eesti surfariga, kes on siin juba teist aastat ja kes seltskonda õhtul lahkelt mööda linnakest ringi talutas.

Nüüdseks on kõik tibud jälle koju jõudnud ja end magama sättinud. Ootame põnevusega uut päeva!

 

Brasiilia rannad
Brasiilia rannad