Teine päev algas enamuste jaoks üsna varakult. Usinamad noormehed viskasid kiirelt hommikusöögi sisse ja läksid downwindi sõitma eesmärgiga jõuda Cauipe laguuni ja seal veidi siledamat vett nautida – hoolimata headest tuuletingimustest on lained merel siiski päris kõrged ja murdlainetes sõitmine üsna vaevaline tegevus. Aga kohale jõuti sellegipoolest.
Kuyigi pool seltskonnast surfama ei jõudnudki, ei saanud nemadki kurta igava päeva üle. Hommikuseks äratuseks osutus kerge dušš WC-poti loputuskastist, mis oli kogu korteri üle ujutanud. Loputuskasti lappimine oli ikka omaette number ja lõppes ühele lappijatest katkise käega, mille paikamise au omakorda jäeti sellele, kes oma jala eile katki kukkunud oli – tal oli juba päevake aega iseenda peal kätt harjutada.
Vigased ja veidi eelmise õhtu jääknähtude all kannatavad reisisellid otsustasid rentida buggy, millega lõuna paiku downwinderitele järgi minna. (Veel) roosale turistile kohaselt maksti buggy eest alguses korralikult üle, 200 reaali päevas – kui eelmisel aastal oli buggy rendihinnaks päevas kuskil 100 reaali (sealjuures kõigub kurss kohati vahemikus 3,2 – 3,5). Kui meie kõige kogenum reisikaaslane, kellel läheb juba 11. aasta Brasiilias surfamist, kohale jõudis, sai ta muidugi suutäie naerda. Aga tuleb välja, et aastaga on elatustase ja hinnad Cumbucos olulisel määral tõusnud, mistõttu ei õnnestunud temalgi buggy eest soodsamat hinda saada kui 140 reaali päev. Aga asi seegi. Buggysse mahub ette istuma kaks, taha kuni neli või niipalju, kui mahub, surfivarustuse saab panna katusele ja vahel on buggydel ka nöörid olemas, millega pakke kinnitada. Aga midagi tasub siiski ise ka kaasa võtta – igaks juhuks. Pikka maad selle üllitisega kindlasti sõita ei tasu) nagu hiljem omal käel tunda saime), aga lühemate otste jaoks sobib väga hästi.
Laenutada saab neid pm igal tänavanurgal, kus istub alati mõni sõbralik kohalik, kes on valmis hankima mida iganes hing ihaldab. Arvestama peab muidugi sellega, et hoolimata korralikust turistihulgast ei pea keskmine kohalik selle veidra inglise keele õppimist üldsegi mitte vajalikuks. Suhtlemine toimubki käte-jalgade abil ja Google Tranlste on iga hakkajama turisti sõber, kes ei taha kõike oma hotellist orgunnida lasta. Lisaks tuleb valmis olla selleks, et Hose su rahaga jupiks ajaks ära kaob. Enamasti tullakse siiski soovitud kaubaga, meie puhul siis buggyga, tagasi. Aga vahel võib juhtuda, et ei tule ka. C´est la vie!
Kui oli aeg downwinderitele järgi minna, otsustasime buggyga väisata kõigepealt tanklat, mis asus linna keskusest 2 km kaugusel. Vaevu sai pool teed sõidetud, kui buggy otsad andis. Lisaks sellele, et me korralikul üle maksime, saime ka vist kõige loguma buggy mis Cumbucos pakkuda oli – käigud hüppasid pidevalt välja, roolivõimust ja käsipidurist võisime vaid und näha. Juhitavus jätb neil masinatel kõvasti soovida aga hämmastaval kombel võtab sellega rannas välja lausa 80-100 km/h. Juht saab muidugi korraliku trenni!
Õnneks suutsime buggy siiski käima lükata ja jõudsime tanklasse. Selleks ajaks tuli mootorist juba päris kurjakuulutavat kärsanud juhtmete haisu ja selgus, et midagi oligi seal kokku sulanud. Aga laenutus üsna lähedal ja tänu abivalmis kohalikele, kes üks-kaks-kolm laenutuseonu kohale kutsusid, vahetati buggy juhtmed ära nagu niuhti.
Järgmiseks ülesandeks oligi leida üles see laguun, millel sportlikum osa seltskonnast aega viitis. Laguuni ääres on küll võimalik buggysid rentida, kes su pärast koju viivad, kuid see on üsna kallis. Niisiis sättisime end teele, olles millegipärast täiesti veendunud, et peame jõudma laguuni Lagoa do Bananas. Seda kohta ei õnnestunud kuidagi üles leida ja esialgu ei julgenud me ka veel buggyga liivale sõitma minna – viimased remondikogemused olid veel liiga värsked. Teed sai küsitud pea igalt mööduvalt kohalikult kuni üks lõpuks lahkelt pakkus, et 50 reaali eest viib meid vabalt kohale. Kuna pakkumine tundus nii jultunud, otsustasime siiski omal käel ringi tiirutada. Asi lõppes sellega, et jälitasime kõrbes üht autot kuniks tolle juhil hakkas imelik ja ta meile käte-jalgadega selgeks tegi, et oleme valel teel. Kokkuvõttes saime teada, et la Banana laguunis ei sõida ükski terve mõistusega inimene, mistõttu lontsisime linna sööma ja lootsime, et poisid saavad omal käel kohale.
Õhtul ootas meid ees veel üks ootamatu kogemus. Otsustasime jälle linnamelu nautima minna ja maabusime lõpuks ühes mõnusas rannaäärses baaris, kus sai mängida lauajalgpalli ja piljardit. Mingi hetk otsustas pool seltskonda edasi sööma minna ja meie jäime baari piljardit mängima. Mõne aja pärast võtsime kampa ka ühe sümpaatse hispaania vanamehe, kes paraku meile pika puuga ära tegi. Mingi hetk kuulsime aga rannast laske ja kõik ülejäänu toimus väga kiiresti – rannast jooksis kohvikusse mitu kohalikku, keda jälitasid relvastatud tegelinskid. Asja tegi hulluks veel see, et üks baari jäänutest oli reisisell, kes pärast oma kukkumist endiselt oma jalale toetada ei saanud, mis muidugi tol hetkel jooksmist ei takistanud. Nii juhtuski, et nägime, kuidas ühele õnnetukesele lasti neli kuuli selga. Kogenuim reisisell lohutas, et tavaliselt sellised tulevahetused, mida tegelikult juhtub täitsa tihti, turiste ei puuduta. Kuidas need temperamentsemad inimesed siis ikka oma pahameelt nt põhjakõrbenud toidu üle väljendada saavad? Aga sellest hoolimata tasub olla ettevaatlik, kuna juhuslik kuul on sama tappev kui sihipäranegi.
Laske kuulsime ka tulevatel päevadel mitmeid kordi, aga seni pole nii lähedalt enam midagi näha saanud ja hoiame pöidlaid, et ei saa kah. Samas on aru saada, et ega see midagi erilist ole, ka kohalikud võimud on vastavalt varustatud – näiteks nägime mingisuguse taktikalise üksuse autot, mis oli kaetud kinnipahteldatud kuuliaukudega. Politseinikud ise tundusid aga hoolimata oma automaatidest, mis olid vaat et sama pikad, kui mehed ise, väga sõbralikud ja veetsid aega tanklas neidudega sõbrustades, kellest ühelgi ei tundunud üldsegi veider võõrustada hambuni relvastatud kaadrit.
Ouch…
No Comments yet!